BLOGI | Mullas ja mulla all

Margit Kuus, Kodukiri, 23. märts 2020

Kevadõhtutel peab inimene lõhnama nagu pori, sõnastas aedniku-elu ürgolemuse Margaret Atwood, kirjandusmaailma globaalne superstaar, nagu teda hellitavalt nimetatakse.

Viidates seljataha jäänud toimekale päevale aias täis okste lõikamist, lehtede riisumist, veel märja ja porise maakamaraga jõukatsumist, esimeste seemnete külvamist. Sekka kosutavaid seljasirutushetki, mil saab põsed päikese poole pöörata, kummikuid porist kergemaks koputada ja nina nuusata. Kevad tuleb alati ootamatult. Isegi siis, kui talv on vahele jäänud.

Kuigi meie seekordne kevad lõhnab küll rohkem Chemisepti ja teiste defitsiidiks muutunud desinfektantide järele, tasub aias toimetamise teraapilist toimet seda enam tõsiselt võtta. Aiatöö on massiürituse vastand – üksipäini müttamine ja rassimine, ajaveetmine iseenda ja oma mõtete seltsis, ohutus kauguses igasugustest nakkusekandjatest.

Friedebert Tuglas näiteks leidis 50ndate alguses stalinismi-viiruse eest pelgupaiga oma Nõmme aias toimetades. Sisepagulusse määratud ja avaldamiskeelu all kirjanik suunas energia mujale – tegi lõket, kandis mulda ja kive kokku, et kiviktaimlaid rajada, istutas ja külvas. Sissekanne päevikust:
25. aprill 1954. Kõik need päevad aias töötatud: puude aluseid roogitud, kulu põletatud, komposti ümber kaevatud, mulda kärutatud, lilli istutatud. Nõnda peaaegu hommikust õhtuni.

Ja 18.04.1952. Esimesed kressid maha pandud. Sellest peale üldse iga päev tundide kaupa aias oldud. Tervis kogu kevade parem olnud. (Allikas: http://aed.itrotid.ee/, kus tutvustatakse Nõmmel, Väikese Illmari tänaval asuvat pärisaeda, mille kunagi rajasid Marie Under ja Artur Adson ning mille eest kandsid hiljem hoolt Friedebert ja Elo Tuglas.)

Aia esimese peremehe Artur Adsoni rõõm sellest, kui ta pani teisel sõja-aastal mulda oma esimesed kartulid, oli sama suur kui Tuglasel: “Esimest korda elus omasse maasse omad kartulid. Olen kogu kevade aias kõvasti rassinud. 24 marjapõõsast ja 1 kirsi ümber istutanud, kartulimaad kaevanud, lilli istutanud.“ Hiljem saab Marie Under oma aiast inspireerituna kirjutada meelelist, rõõmu ja naudingut väljendavat poeesiat. Emakeelsesse lüürikasse lisandub poolsada taime, kellest vaid liiliat ja roosi on varem nimetanud Anna Haava. Tulbid, hüatsindid, astrid, nelgid, levkoid, kressid, jasmiinid, sirelid, mustsõstrapõõsad, õunapuud, päevalilled, reseedad, kirsipuud, floksid, daaliad, kastanid, akaatsiad, vahtrad, tüümian, pihlad, skabioosid (tähtpead), kuldkrookused jpm.

(Pexels.com)

Luuletaja Debora Vaarandi lapsepõlv möödus küll Tallinnas, aga Juhan Smuuli kõrval jõudis ta Muhu saarele, kus ta vane­mate külainimeste mälestustes Smuulide kodu­talu Tooma aiamaa eest hoolitses – see oli olnud töö, mida talle meeldis teha ning mille pererahvas meelsasti tema hoolde usaldas. Ökofeministiks nimetatud kultuuriuurija Kadri Tüür elab samuti Muhu saarel ja on kirjutanud pika analüüsi Debora Vaarandi loomingust, jälgides, kuidas luuletaja loovus asendub luuletustes aedniku loovusega: luuletamine ei olegi ühel hetkel enam vajalik, sest muld ja aed teevad sedasama tööd ning inimene saab sellele omalt poolt tasakesi kaasa aidata, tundeid sõnastades.

Kadri Tüür leiab, et seosed naiste ja mulla viljakuse, kaudsemalt loomingulisuse vahel on teema, mis kindlasti vajab edaspidist tähelepanu ja laiendatud autoriteringi vaatlust. Meie naispoeetide loomingus leidub niisuguste uurimuste jaoks ohtralt seemet. Muld ei olnud Vaarandi jaoks ainult geoloogiline pinnas, vaid elus kasvusubstraat, kust ammuta­takse toitaineid elamiseks, õitsemiseks, kasvamiseks, leiab Tüür.

Kuulsaimad “mullaread” on ilmselt kirja pannud Emajõe ööbik Lydia Koidula, kes kodumaa mulda sängitamist pidi võõra maa mullas küll veel pikka aega ootama.

Sinu rüppe tahan heita ma
kord viimse unele.
Ema kombel kinni kata
lapse tuksvat rinda sa.
Eesti muld ja Eesti süda –
kes neid jõuaks lahuta.

Maaema üsk, kõigi taimede arenemiseks ja kasvamiseks vajalik pinnas, võib pakkuda lohutust, aga võib isegi erootiliselt kõlada, nagu Marie Underi õhkamises:

Ja trepi ümbert roomab mungalill
mu kinga üle heitma rusket tuld
See tõuseb pähe. Hõõgun: kus ja mil
küll oli eal nii truu ja ootev muld!

Ingliskeelse naisluule absoluutseks superstaariks nimetatud Emily Dickinson oli samuti ennekõike aednik ja aiaga tegelemine oli ka tema luule substraat, millest sündis enam kui 2000 luuletust-mõtistklust, millest tema eluajal ilmus vähem kui kümme. 55-aastaselt surnud poeet sängitati heliotroopide, orhideede ja kannikestega ehitud kirstus mulda, tema pärandi avaldamiseni läks veel aastaid. Olgu muld neile truu ja kerge!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?