FOTOLUGU | Kunstiviibetega kodu stalinistlikus majas

Kui Jan Leo ja Marian kolm aastat tagasi ühte Uue Maailma stalinistlikku kortermajja kolmetoalise korteri ostsid, olid sõbrad üllatunud, et nad oma vanalinnapesa selle esmapilgul nii trööstitu elamise vastu vahetasid.

Aga Jan vajas maalimiseks ruumi ja valgust, mida vanalinnas nappis, teda võlusid kõrged laed ja päikesele avanev vaade. Seni oli neil puudu olnud just avar stuudio ja kodukontori osa. Kodukontorisse telliti Ikea lauapukid ja neljameetrine lauaplaat, millel korralikult töötama mahub. „See on nüüd meie kodus üks lemmikkohti, sest oleme oma tööasjadega kogu aeg hõivatud ja teeme palju kodukontorit,” sõnavad noored.

Valge, hall ja puit

Kuna Jan töötab värvidega, siis tahtis ta kodus kindlat värvipaletti, kus domineeriksid valge, hall ja puit. Ja kunst. Juba esikus on Peeter Allikult Stalinit kujutav teos, mis annab ette hoone ajalooga sobiva kammertooni. Värvilaike lisavad teosed Leonhard Lapinilt, Malle Leisilt, Arne Maasikult, Mare Vindilt jt. „Ei kujutaks ette kodu ilma kunstita. See ei ole ainult sisustuselement, vaid ka ajalugu ja hoopis teine maailm! Kodus olles on alati tore pilte vaadata ja iga kord sealt midagi uut avastada või enda jaoks mõni uus mõte leida,” sõnab Jan.

Ka kodus olev tarbekunst on ajalooga. Näiteks on mõned lambid pärit restaureerimiseelsest Estonia teatrist, teised esemed soetatud eesti disainerite soodusmüükidelt. Estonia valgustid tegi korda disainer Tõnis Vellama.
Muide, ka valgusallikad on valitud selle järgi, et hea maalida oleks.

20 kassi ja muutmata interjöör

Korter oli ehitusaastast peale, seega 50. aastatest peale olnud muutmata seisus ja ühe omaniku käes. Seega olid säilinud kõik selle väärtused (ja ka puudused). Planeering oli ebamugav ja korteri üldseisund kehv, aga õnnetu üldmulje taga nägid noored potentsiaali – kõrged laed, karniisid ja kalasabaparkett olid võluvad.

„Ka hoone asukoht võlus oma kauni kastanialleega. Võibolla kõlab jaburalt, aga nädal enne, kui korterit vaatama läksin, nägin unes, et seisin paksus metsas ja üles vaadates kõrgus seal hallide sammastega maja,“ meenutab Jan.
Päriselt kohale minnes meenus talle see veider unenägu – see stseen nägi välja samasugune, nagu maja ees seistes ja üles neljandale korrusele vaadates, kus korter asub. Ehk siis ikka oli tegu õige asjaga?

Kui müüja korterit näitas, olid tal kesktalvest hoolimata aknad lahti ja ta kiitis, et hea soe korter, peab ka talvel kogu aeg tuulutama. Kui remondiga alustati, selgus asja tegelik põhjus – kassikuse hais. Naaberkorteris elas 20 kassiga 88-aastane kassitädi, kes oma loomakeste eest enam hoolitseda ei jõudnud, nii et kohutav hais imbus ka läbi parketialuse ventilatsiooni magamistuppa.

Nii elatigi mõnda aega köögis, kuni põrand sai vahetatud ja Loomakaitse Selts nälginud ja hooldamata kasside päästmisega tegeles. Haisuterrori korvamiseks ripub elutoas Stalini ajastu kristalllühter, mis on pärit just sellest kassitädi korterist, mis lõpuks müüki pandi. „Küsisime selle ehitusmeestelt endale n-ö kompensatsiooniks haisu eest,” sõnab Jan. Kuna sinna korterisse tulid ripplaed ja euroremont, ei tundnud keegi nagunii selle lühtri vastu huvi.

Iluravi asemel kapitaalremont

Kui alguses oli plaan teha korter korda maksimaalselt kahe kuuga, siis reaalselt kulus selleks kaks aastat. Tuleb ju ehituse käigus ikka välja ootamatusi – näiteks eri tasandil põrandad või lekkivad torud vannitoas. Veetorustik oli mõneti ajale jalgu jäänud.

„95% korterist sai oma kätega tehtud, alates seinte ehitamisest ja põrandate paigaldamisest kuni plaatimise ja ka mööbli restaureerimiseni,” ütleb Jan.
Korter oli täiesti ebaloogilise planeeringuga ja karniise varjasid lae alla ehitatud panipaigad. Tolle aja majadele omase pika kitsa koridori asemel tehti esikus ruumi üleriietele ja jalanõuriiulile. Nagi leiti samast hoonest. Senise pisikese, väikese sahvriga köögi juurde sai tänu koridori sulgemisele tekitada kergseina ja avatud planeeringuga elu- ja söögitoa, kuhu mahtus ka ruumikas söögilaud. Sahvrist siiski loobuti.

Algselt armetus seisus ja lonkava jalaga laua leidis Marian kusagilt teise ringi poest, lasi restaureerida ja nüüd on tulemus selline, et silm puhkab ja pilk naudib eri puiduliikide toonierinevusi. Et elutuba liiga vanakraamipoena välja ei näeks ja et modernset skandinaavialikku fooni lisada, valiti toolid BoConceptist. Ka diivan ja laud on minimalistlikud.

Villane elutoavaip on antiik ja pärit Stockholmi oksjoni­majast. Selle kinkis noortele üks eesti päritolu Rootsi kunstnik, kes 1944. aastal koos vanematega Kihnu kaudu paadiga Stockholmi põgenes.

Taastatud laekarniisid

„Laekarniisid olid selles korteris äärmiselt võluvad, aga neid polnud igal seinal näha ega olemaski, neid sai juurde tekitatud,” sõnab Jan. Karniise aitas taastada üks skulptorist sõber. Mõnikord läks ta küll uljaks ja historitsistlikke elemente tekkis seintele korralike sammaste jagu. „Selle hoone enamikus korterites on originaalkarniisidest loobutud ja paigaldatud hoopis ripplaed või kipsplaadid,“ ütleb Jan. Ilmselt ei peeta 1950ndate perioodi veel piisavalt väärtuslikuks. Jani ja Mariani eesmärk oli säilitada nii palju väärtuslikku kui võimalik, mis tegi ka renoveerimise aeganõudvamaks ja kallimaks. Aga veidi üle võlli ajaloolisus on üks selle korteri märksõnu.

Barokseid elemente on interjööri sobivalt julge käega lisatud – küll kullatud abilaudu koos sobiva peegliraamiga, ajaloolise puunikerdusega vannitoakappe või suurejoonelises raamis maal. Neid juba modernses interjööris sageli ei kohta. Kas teise ringi poodidest on valitud ajalooga esemeid.

Kahe ehitusaasta jooksul oli muidugi palju olukordi, kus ehitajate leidmise lootus kadus ja tundus, et remont ei lõpe iialgi. Kõige hullem kogemus oli muidugi kõik see kaks aastat ise keset remonti elamine.

Kalasabaparkett ja kahe poolega uksed

Säilitati ka esikust ateljeesse viivad algupärased paarisuksed. Nende kuue ruudu sees olevad jääklaasid on igaüks ise nägu – nagu matk klaasitööstuse ajalukku.

Versaille’ väärilist meeleolu lisavad ülejäänud kaks paarisust, mis soetati Säästva Renoveerimise Keskusest ja olid päästetud ühe Kadrioru maja lammutamiselt. Alul oli plaan värvida uksed valgeks, aga päevinäinud puit nägi nii lahe välja, et kahju oli seda värvikihi alla peita. Stuudios olev kalasabaparkett taastati ja leiti magamistuppa samaväärne, mida Jan ise paigaldas ja tuunis. Et saaks enam-vähem sama tooni kui elutoas. „Ta oli ikka väga löödud, kui avastas, et üks mustririda oli teistpidi läinud,” märgib Marian.

„Ainsad tööd, millega ise hakkama ei saanud, olid santehnilised ja elektritööd,” sõnab Jan. Kuna tubade kordategemisele kulus enamik eelarvest, siis kõige rohkem tuli säästa köögis. Alumine osa on Ikeast (kusjuures teisel ringil – ühest noorele perele väikseks jäänud köögist). Selle peale sobitati akaatsiapuidust tööpind, mis saadi ehituspoest. Ülemine hall kapirida on täispuidust ja telliti jooniste järgi Fennicast. „See vist oli ka köögi kalleim element,” lausub Jan. Otsaseinas on avatud riiulid – head ja praktilised ning rõhutavad kõrget avarat ruumi.

Valgustid terves elamises on pärit peamiselt Tallinna Kaubamajast (Taani sisustusbränd Vita Copenhagen, uue nimega Umage), aga ka mujalt, näiteks esikus on Estonia lambid, elutoa sööginurgas aga Ikeast ostetud. „Meil on kõike: on kallist disaini, eesti kunstiklassikuid, aga ka igasugust vana ja poolmuidu saadud kola,” sõnab Jan. „Täielik eklektika taaskasutusest, antiigist, aga ka uuest mööblist.”

Tulemus annab ka stalinistliku hoone korterile uue hingamise, suurlinliku ja boheemlikult vaba. See võiks sobida nii Berliini kui Pariisi.

Mikk Joala, AEG Powertools

Stalini aja korter on saanud uue ilme tänu moodsale, värskele ja mittetraditsioonisele lähenemisele. Ei tekkinud tüüpkorteri tunnet, silma torkas omanäoline käekiri ja meisterlik taastamine. Esile tooksin ka väljapuhastatud uksed.