AIALUGU | Kõrreliste katsepolügoon Lillekülas, kus selgub, milline taim Eesti kliimas vastu peab

Ingrid Sembach-Hõbemägi, 27. jaanuar 2020

Mõnikord asjad lihtsalt lähevad nii, et tunned ära õige suuna. Nii on läinud ka Anu-Kristin Taral, kes pereaiandis suve- ja püsilillede kasvatamise juurest on jõudnud endale südamelähedase aiani. See pole pelk iluaed, vaid omamoodi labor, kus pannakse proovile siinmail uute liikide ja sortide vastupidavus Eesti oludes.

Isalt kolm aastat tagasi päranduseks saadud maatükk Lillekülas on just parajalt suur, et seal üksipäini toimetada jaksab. Esialgu võttis Anu-Kristin aega ja tutvus krundi oludega, mõtles, mida seal kasvatada saaks. „Tundus, et sibullilled ja kõrrelised on huvitav lahendus, ka pinnas on selleks sobiv,“ jõudis ta järeldusele. Muld on hea drenaažiga ja liivane, mistõttu sobib hästi nii kõrreliste ilutaimede kui laukude kasvatamiseks. Enne oli aga krundil kasvatatud elupuid, nende tarbeks turvast juurde veetud ja maad väetatud, seepärast on maa siiamaani mitmete kõrreliste ilutaimede jaoks liialt rammus. „Vitshirssidele, sinihelmikatele ja siidpööristele siin meeldib, aga teiste tarvis tuleb mulda ilmselt vaesestada. Mul on siin sinikõrs, aga tema tahab lahjat mulda, muidu kasvab liiga kõrgeks ja lamandub.“

Anu-Kristin tunnistab, et esimesel aastal ta põhiliselt mullaga tegeleski. Kaevas ja kõplas, õppis kohta tundma. Nüüd teab ta, kus on kevaditi liigniisked kohad ja kus tuleb taimi kastmisega järele aidata.

Käärid käes
Aiatöö pole Anu-Kristinile võõras, on ta ju üles kasvanud perele kuuluvas Kristiine aiakeskuses toimetades. Aastaid oli ta pühendunud suvelilledele ning on isegi sellealase raamatu kirjutanud, seejärel aga läks õppima puittaimi ja sai Luualt arboristikutse.
Krundil kasvanud puudest-põõsastest jättis ta alles ploomi­puud – nemadki on aianduslike katsetuste objektiks. „Ma harjutan seal viljapuude erinevaid lõikusviise ja on hämmastav, kui hästi nad kannavad!“ on Anu-Kristin rahul. „Lõppenud aastal oli palju luuviljaliste mädanikku, seepärast tuli tegeleda ka taimekaitsega ning puid pritsida.“ Juurde on istutatud kirsi- ja murelipuid, sest nende lõikus on keeruline ning klientide juurde minnes tuleb täpselt teada, kust kui palju võib lõigata, ilma et viljakandvus kannataks.

Lõikamise ees Anu hirmu ei tunne ning sellest annavad tunnistust ka aia ääres kasvavad spaleerpuud, mille kujundamine on väga aeganõudev protsess. „Välja tuleb valida täpselt õige nurga all kasvavad oksad ja kui neid pole, siis senikaua lõigata, kuni need kasvavad,“ avab Anu siinmail veel vähelevinud vormipuude kujundamise tagamaid. Jälgida tuleb, et puud ei hakkaks varjutama naabermaja aeda langevat päikesevalgust ning püsiksid piisavalt hõredad. „Õnneks on mul võimalus katsetada ning keegi ei tule ütlema, mida võib ja mida mitte,“ naerab Anu.

Võitlus ellujäämise nimel
Kaks esimest aastat möödusidki Anul aias katse-eksituse meetodil välja selgitades, milliste taimedega üldse on mõtet tegelema hakata. Euroopa aedades nähtud Piet Oudolfi stiilis kombinatsioonid kõrrelistest ja püsililledest kinnitasid tunnet, et sarnane lähenemine sobib ka tema jaoks. „Kiviktaimla-ihalust pole mul kunagi olnud. Mind ei kõneta madalad aruheinad, pigem otsin neid kõrgeid püsililli, keda siinmail veel väga ei tunta,“ selgitab Anu. „Mulle meeldivad taimed, kuhu saab vahele minna.“ Kuid kas need Kesk-Euroopas populaarsed kõrged ja luksusliku väljanägemisega kõrrelised suudaksid ka meil vastu pidada?
Vastuse saamiseks polnud muud võimalust kui katsetada. Loomulikult ei ostnud agar naine kokku kõikvõimalikku külmaõrna taimmaterjali, vaid valis hoolikalt taustatööd tehes välja need 4.–6. tsooni kõrrelised, kellel tõenäosus ellu jääda on suurem. Osa taimi sai hangitud Rootsist, Lätist ja Saksamaalt, osa külvatud. „Torkasin need siidpöörised, vitshirsid ja sinihelmikad maha ning vaatasin hinge kinni pidades, kas surevad kohe ära või peavad vastu. Aga kõik jäid ellu ja mõni oli lausa nii võimas, et tekitas lootust,“ jutustab Anu. Samas mõistis ta, et müügipildid on tegelikkusest alati kaunimad ning ka taimede kasvukõrgus ei vasta mitte iga kord kirjeldusele. Talvekindlaks ei osutunud isegi mitte kõik Lätist toodud taimed. „Vaatad neid ihaldusväärseid härmas kõrrelisi fotodel, mõte lendab, kuid Eesti tingimustes aheneb valik väga väikeseks,“ selgitab Anu. Probleemiks on just vähene seisukindlus meie niisketes talveoludes: „Korralik vihmasadu surub juba enamiku neist lääpa ja alles jääb vaid paar-kolm perekonda, millele võib kindel olla. Ülejäänud tuleb talveks ilmselt kokku siduda, et nad ei lamanduks.“

Mandžuuria naistenõges 'Manchu Blue', roog-sinihelmikas 'Transparent', kollane karikakar 'E.C. Buxton' (Priit Grepp)

Harjutusi iseseisvaks eluks

Lisaks kliimale on Anul tulnud hakkama saada varestega, kes sordinimede silte peenardelt valimatult välja kisuvad ning aias kirjeldamatut segadust tekitavad. „Vanad varesed vist treenivad noori põlvkondi siin välja,“ muigab ta. Aednik on aga visa hingega, teda nii lihtsalt ei murra. Ohjeldada on tulnud ka üht väga ülekäte kippunud kastikusorti, kelle puhul oleks pidanud kiiremini reageerima. „Võttis tükk aega ja vaeva, et temast lahti saada.“
Muutujaid selles omamoodi aialaboris on ääretult palju. Taimede kõrgusest, kasvukujust ja omavahelisest sobivusest tegeliku ettekujutuse saamiseks rajas Anu eesaeda pilkupüüdvad lopsakad näidispeenrad. „Mul on siin püsikute mass,“ naerab ta ise. „Peenrad on küll läbi mõeldud, aga kujundajaks ma end ei pea, sest tõstan pidevalt mingeid taimi ümber. Mõnele taimele ei meeldi minu pakutud kasvukoht, teisel ei vasta kasvukõrgus kirjeldusele, siis tuleb nad ümber istutada. See on suur tegemine, aga samas ka hea kogemus, millest õppida.“

Tundmatud laugud
Viimastel aastatel aedades nähtu ja ajakirjades kirjutatu on inimeste teadlikkust kõrreliste osas tublisti parandanud, ent laukude mitmekesisest maailmast on veel palju teada saada. „Tihti kiputakse neid segi ajama sarnase lehe ja õiega lembeliiliaga, kes meil on aga külmaõrn ning suvi läbi haljaste lehtedega. Ent laugud on siiski sibullilled ja nende lehed kolletuvad puhkama minnes, see pole mingi haigus,“ räägib Anu levinumatest väärarusaamadest. Ta kinnitab, et lauke annab imehästi kasvatada ka potis ning kevaditi konteineristutustes kasutada.
Südame ja hingega tehtu on end hakanud ära tasuma – aeglaselt kasvavad kõrrelised koguvad jõudu ja pikkust, nii mõnigi mööduja jääb aia taga peatuma ja seda ilu imetlema. Anu avaldab, millisena ta oma aeda vaimusilmas näeb: „Kui taimed veel suuremaks saavad, võib siin päris kena olla… Mulle meeldib kõrremeri, mille vahel on mõned püsikud. Mitte püsikud kõrrelistega, nagu on Oudolfi ja teiste aias, vaid hoopis vastupidi.“

Hiina siidpööris 'Gracillimus', teravaõiene kastik 'Avalanche', päevakübar 'Goldsturm', vitshirss 'Northwind' (Priit Grepp)

2 küsimust Anu-Kristin Tarale
Kes sobivad kasvama koos kõrrelistega?
Head kaaslased kõrrelistele on kõrgemakasvulised preeriataimed – erinevad korvõielised: siilkübarad, päevakübarad, kalimeerised, ka tähtputked, punanupud, männasmailased. Samuti sobivad naistenõgese sordid, kuid nemad võivad peenral hakata liialt võimutsema. Varjulisemale kohale sobib suurelehine neitsikummel, mis näeb välja nagu suure õiega raudrohi ja püsib ka äraõitsenult ilus. Sibullilledest laugud ja liiliad. Vaba peenrapinda katavad hästi kurerehad.

Kas kõrrelised tuleks talveks maha lõigata?
Anu soovitab seda teha siiski kevadel ja talveõrnemate kõrreliste mahalõikamine jätta võimalikult hiliseks, lausa märtsi-aprillini välja. Lõikamisega on tark oodata isegi siis, kui taimed on lamandunud – selle vastu aitab ennetav kokkusidumine. Meie vihmastel talvedel vaheldub sula külmumisega ning õõnsatesse varreosadesse sattunud vesi võib külmudes taime lõhki lüüa ja hukutada. Parem ikka karta kui kahetseda.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?