BLOGI | Fantaasialillede pillerkaar

Margit Kuus, Kodukiri, 27. jaanuar 2020

Eesti rahvusliku käsitöö ajaloos on üks eriti värvikirev periood, mil stiliseeritud lillemustritega kirjati vaipu ja tekke, üks uhkem kui teine.

Akna taga hallis vammuses jalalt jalale tammuv kahvatu veebruar lausa sunnib inspiratsiooni ja energialaengut otsima meie kultuurilisest veimevakast, täpsemalt Lääne-Eesti ja Muhu käsitöömeistrite peadpööritavate lilltikandite hulgast, millega roositi sängi- ja saani-, seina- ja sõidutekke. See pillerkaar, mis sealt vastu vaatab – kõigis vikerkaarevärvides lõngadega madalpistes tikitud fantaasiaõied, igasse ilmakaarde kaarduvad ja väänduvad varred, lehed ja väädid, nupud, pungad ja kobarad, sekka eksootilisi linnukesi, lillekorve, lillepärgi, nimetähti, õnnetoovaid ja kaitsvaid sümboleidki – võtab sõnatuks. Kust siis ühtäkki selline kirkus ja kirevus? Kust muidu pigem tagurlikul (loe: traditsioone hindaval) talurahval nüüd niisugune uuendusvalmidus ja edvistamissoov?

Peame vaatama konteksti. 19. sajandi lõpukümnendid, kui roosimine popiks saab, jäävad küll karmi venestamisaega, aga viimasest näljahädast Eesti pinnal (1867–69) on juba jupike aega möödas, mingisugune ärkamisaegne teistmoodi hingamine võtab maad, Läänemere-äärsed supelkuurordid koguvad populaarsust, siia tullakse puhkama ka Vene impeeriumi kaugematest nurkadest, nii et ka tänaval kohtab rohkem võõrapärast linnamoodi. Talupoegade lugemisoskus paraneb, kooliharidus on üha paremini kättesaadav. Ajalehtedest saab peremees lugeda ilmaelu kohta seda, millest Piibel ei räägi. Talude päriseksostmine edeneb erineva kiirusega, aga siiski edeneb – Saaremaal, muide, kõige aeglasemalt. Mõisa teoorjus on asendunud moonakate palgatööga, kartulikasvatamine edeneb ja viinaköökidele toorainet müües teenitakse kena kopikas lisa. Rikkamad talud hakkavad jõudma nüüd järjele, kus naisperel pole enam vaja varavalgest hilisööni tegelda lõnga ketramise ning telgedel-varrastel esmase ülevõturiide kudumisega – vabrikukangas lihtsustab nendegi elu.

Kasvavat jõukust ei saa aga kasuka alla ära peita, seda tuleb kuidagi ikka välja näidata. Nii saavadki lillkirjas saani- ja sõidu­­tekid moeasjaks, kirikusse sõites on nad kõigile vaatamiseks ja võrdlemiseks, see on omalaadne toreduse moeetendus, mis Eesti külaühiskonnas kuni Teise maailmasõja lõpuni aset leiab. Hiljem, kommunistliku võrdsusideoloogia ajal see “mul on naabrist lillelisem tekk” enam kokku ei klapi, ka igasugune eraettevõtlus käsitöö tegemise näol oli nüüd suisa karistatav.

Tekk, ERM A 878:1, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/519626 (ERM)

Sellegipoolest on kujutluspilti noorikust, kes pimedas kambris südatalvel küünla või õlilambi valgel endale kaasa­varaks tekki nõelub ja suurele kodukootud villasele pinnale nartsisse, tulpe, roose, pojenge, murtudsüdameid ja meelespäid pillab, raske silme ette manada. Seda elektri-eelse ajastu kõikehõlmavat kottpimedust, mida vaid täiskuu aeg-ajalt leevendas, ongi meie põlvkonnal keeruline ette kujutada. Akna taga ulus tuul huntidega võidu, südames aga polnud pime, seal mulksus elu nagu vulkaanikraatris: seal sulasid kokku esiemade kirjeldused mõisahäärberi baroksetest tapeetidest, rokokoo-aegsetest tekstiilidest, oriendi keraamikast, mõisapargi floorast. Sekka kuurortlinnast saadetud postkaardi muster või kellegi vabrikurätt, mida sai kirikus pikemalt silmitseda. Ehk jäi linnas tööl või turul käies meelde ka mõni mustrike afišil või poeaknal; Riia linnas (mida saarlased ka “vanaks eaks rahalinnaks” nimetasid) nähtud juugendstiilis elamud ja interjöörid... Ja muidugi sekka kohalikke põllu- ja metsalilli, piibelehti ja nurmenukke, kibuvitsu ja kuuseoksi. “Kuidas süda on tundnud ja silm näinud, nõnda käsi teinud”, nii võib ERMi jõudnud vaipade kirjeldustest lugeda.

Lihula lilltikandi eeskuju jõudis üsna pea Muhu saarele ilmselt seetõttu, et meheleminekueas naised käisid mandril tööl ja soetasid veimevakka mõne teki, mida siis kohalikud käsitöömeistrid imetleda said ja kasutatud tehnikaid vahel tekkide autorite juures õppimas käisid. Muhus arenesid algselt naivistlik-dekoratiivset laadi tikandid üha suurema botaanilise täpsuse ehk elutruuduse suunas, seda nii värvis kui vormis. Ja kujutati rohkem niidu- ja põllulilli, kohalikku floorat. Lihula kant jäi fantaasialilledele truuks ja iga meistri käekiri väljendus õitevalikus ja stiliseerimises, kompositsiooni- ja värvitunnetuses.

Seinatekk. (Margit Kuus)

Meie perre jõudnud Kesk-Eesti seinatekk on küll hoopis telgedel kootud ja abstraktsemat laadi lillemotiividega. Aga temagi on südame sunnil tehtud – iga õis on siin isemoodi, täpselt nii, nagu meelde tuli ja õige tundus. Unikaalselt kordumatu nagu looduses.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?