Silepindne miinimum või külluslik segu?

Malle Pajula, 26. detsember 2019

„Millised on tänavused Eesti kodud?“ nii küsivad jaanuaris mu tuttavad ja sõbrad, mul nööbist kinni haarates. Ilmun siis peale eri paigus ringi sõitmist nende jaoks välja, silmad kohtumistest säramas.

Mõnel aastal kordub kodudes üks ja sama ese – Paddingtoni vana jaamakella koopia või väikeste roosidega tüllkardin näiteks. Seekord nägi uudse lisandusena värvi, mis pole väga tavaline – kulunud lõheroosat, mil ookerjas varjund. Soojendamas minimalistlikku põhjamaist kodu – trendi, mis on praegu vaieldamatult enim levinud. Kohati oleme selles läinud isegi maksimalistideks, nagu eestlastega vahel ikka juhtub. Kõik kodus näha olev on viidud silepindselt miinimumini, peidetud panipaikade uste taha. Keskkonnateadlik mõtlemine? Või soov selge pildi järele, mida on ka kerge korras hoida? Suutlikkus üle saada asjade kogumise/kogunemise kombest, mis paljude praeguste värskete korteriomanike lapsepõlve koduseid keskkondi iseloomustas.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?