Kodukirja peatoimetaja: mõelge jõuluajal inimestele, kellega tahate päriselt koos olla

Malle Pajula, 1. detsember 2019

„Loome jõulu toetusgrupi,” teatas sõbranna. “See tähendab, et võime helistada üksteisele kasvõi keset ööd, siis kui tundub hõre. Lihtsalt lobiseda…“ Verandatuled säravad pimeduses, just hakkas sadama lund. Sees on hele ruumikas interjöör kaunilt dekoreeritud lauaga. Puu all ootavad laia satäänlindiga pakid. Puhaste peoriietega lapsed on ootusärevad. Põlledega pererahvas kannab lauale roogasid ja mõlemad vanavanemate paarid on koos ja kohal ning embavad kui äsjaarmunud. Lambanahal lebab labrador. Nii saab reklaamida õunamahla ja verivorsti, kui veel väike vimka ka lisada. Kristliku jõulusõnumi kõrval on õhus ideaalsete, eeskujulike jõulude kuvand. Täiuslikkus on tegelikult harv. Kui see on isegi aastaid ligilähedaselt käes, ei märka selle omajad seda erilisena. Ei mõtle, et see ei saada sind ehk terve elukaare. Suudan teha selle juhtkirja pikkuse nimekirja ideaalpildilt kukkumisi. Lahutatud ema või isa, kelle võsud on kokkulepitult sel aastal teise vanema juures. Vanem, kelle järeltulija elab perega teises riigis. Vanur, kes ei jaksa enam kodust mujale peolauda minna ega ka ise pidulikult võõrustada jne. Ma ei mäleta, kas abigruppi vajasimegi. Aga ta oli olemas. Harjusime oma uute jõulupiltidega, õppisime nautima ja tänulikud olema. Sestpeale aga võtan jõululaupäeval ühendust lesestunud sõbraga, kel pole järeltulijaid. Ja tean, et üle aasta istub kolm last sünnitanud sõbranna sel õhtul üksi oma kontoris ja püüab teha tööd… Mõelge jõululaupäeva pärastlõunal, kellele võiks võtta ühe pikema kõne.Head jõulukuud!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?