Kodukiri avas taas rubriigi „Roheline elu“

Malle Pajula, 24. oktoober 2019

„Ma olen tegelikult kunstiinimene, aga mu üks ajupool ütleb, et ma peaksin nagu mingi tulevikuala valima. Näiteks kuidas planeeti päästa,“ rääkis üks keskkoolineiu teistele. Sõbrannad noogutasid. Olin bussis sattunud istuma nende vahele ja kuigi tegin näo, et ma ei kuule, oli päris põnev.

See on maitse ja temperamendi küsimus, kuidas keskkonnateema üleskerkimise viis viimasel ajal kellelegi mõjub. Aga seda laineharja tasub omal moel ära kasutada. Kuulume me ju oma keskkonnakäitumiselt juba Põhjala kultuuriruumi, seda tunneb kasvõi Lätis käies, kus prüginutsakuga käsi justkui automaatselt sorteeritavate pakendite kasti otsib – mida seal avalikus ruumis enamasti ei leia. Kuigi maailma päästavad rohkem teaduslikud lahendused ja see, kui mõnes riigis suudetaks jõgede seisukorda parandada ja teises tohutut tarbimist piirata, on ka see õige, kui üksikisik smuutit kõrreta joob. Muide, viimati mainitud komme nõuab kohvikus pisut harjumist.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?