„Mu õitsev Eesti rada, mu lehkav isamaa.“

Margit Kuus, 24. juuli 2019

Ajal, kui kaunis Koidula need sõnad 19. sajandil kirjutas, tähendas sõna “lehkama” ühtaegu nii “lõhnama”, “õitsema” kui ka “puhuma”. Sõna “lehk” võis kasutada ka sõna “õhk” asemel.

Siis aga otsustati, et arenenud keel peab siiski vahet tegema heal ja halval odööril ja nii jäigi “lõhn” tähistama meeldivat, “lehk” ja “hais” aga ebameeldivat aroomi. (ERR, “EKI keelekild”, teksti autor Tiina Paet).Küps suvine aed arhailises emakeeles väljendudes tõepoolest lehkab – õitseb, lõhnab ja laseb ennast tuulel painutada ja vihmal värskendada. Laps tõmbab õhtul akna peal ninaga õhku ja kuulutab südamest: “Ilus lõhn, magus-magus!”

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?