„Mu õitsev Eesti rada, mu lehkav isamaa.“

Margit Kuus, 24. juuli 2019

Ajal, kui kaunis Koidula need sõnad 19. sajandil kirjutas, tähendas sõna “lehkama” ühtaegu nii “lõhnama”, “õitsema” kui ka “puhuma”. Sõna “lehk” võis kasutada ka sõna “õhk” asemel.

Siis aga otsustati, et arenenud keel peab siiski vahet tegema heal ja halval odööril ja nii jäigi “lõhn” tähistama meeldivat, “lehk” ja “hais” aga ebameeldivat aroomi. (ERR, “EKI keelekild”, teksti autor Tiina Paet).
Küps suvine aed arhailises emakeeles väljendudes tõepoolest lehkab – õitseb, lõhnab ja laseb ennast tuulel painutada ja vihmal värskendada. Laps tõmbab õhtul akna peal ninaga õhku ja kuulutab südamest: “Ilus lõhn, magus-magus!”

Hoovivärava kõrval, garaažiseina najal laiutab väänduv kuslapuu (Lonicera periclymenum), üks peamisi “magusa” lõhna allikaid. Sorti ma kahjuks ei tea, tema on aeda istutatud juba eelmiste peremeeste poolt. Aga väga õigesse kohta on istutatud. Võin julgesti soovitada, et kui tahate oma aeda vaid üht varasuvest sügiseni lakkamatult õitsvat lõhnaandjat, siis on kuslapuu küll õige valik. Tema ingliskeelne nimi Honeysuckle reedab muu hulgas, et kreemikaskollastes õiekannudes on ohtralt magusat nektarit, mis omakorda meelitab õhtuti kohale vahvaid tiibu põristavaid ööliblikaid.

Niisugustel hetkedel tajud hästi, et kui “lõhn on ilus”, siis on ta ka puhas, ja elu puhta õhuga paigas, ilusa lõhna keskel on tõeline luksus! Hõre asustustihedus, ümberringi looduskaitsealad, haritavatel aladel õrnad õhukesed mullad, mis lubavad põllumeestel vaid mahemajandada – see kõik hoiabki õhu puhtana. Eks natuke tuleb ise ka kaasa aidata ja näiteks poes käies teadlikult igasugustest üleliia lõhnastatud majapidamistarvetest eemale hoida. Tõepoolest, mida kõike ei lõhnastata: vetsupaber, salvrätid, taskurätid, puhastusvahend, pesuvahend, loputusvahend, plekieemaldusvahend... ja muidugi kõige lõpuks õhuvärskendajad! Ausõna, värske õhk on ise kõige parem õhuvärskendaja!

undefined (Horret Kuus)

Kunagi inimtsivilisatsiooni alguses, ajal, kui tuld veel teha ei mõistetud, pidi koopainimene pärast päikeseloojangut oma pere just lõhna (ja muidugi hääle) järgi üles leidma. Inimlooma ohtude eest hoiatavat ja naudingute poole meelitavat keerulist olfaktsiooniorganite komplekti hakati ajapikku muidugi ka ninapidi vedama – tule tulles hakati suitsutama erinevaid eeterlikke õlisid sisaldavaid taimi, veel hiljem juba neidsamu õlisid taimedest eraldama õppides määriti neid endale peale. Et ikka seda inimeluga paratamatult kaasnevat roiskumise lehka võimalikult palju ära peita. Surm on küll kogu aeg meie kõrval, aga me ei taha sellest midagi teada! Inimesed, kes lõhna ei tunne, on partneri valikul ebakindlamad, nende sotsiaalne võimekus on nõrgem, kinnitavad kaasaegsed teadusuuringud.

Nina pole siiski ainus, mis lõhna tunneb – ka kopsud tunnevad sissehingatud õhus ära ärritajad ja reageerivad kiiresti, kui see ärritus neile ebameeldiv või ohtlik tundub. Laulupeo repertuaari ettelaulmiste eel manitseti lauljaid proovi minnes parfüüme pihustades mitte liialdama (samas ei tohtinud ka higi järele haiseda) – liiga kange odöör võib näiteks aevastama ajada, nina ja silmad kihelema panna, hääle kähedaks teha, halvemal juhul lausa astmahoo esile kutsuda. Nina lõhnaretseptorid on aeglasema reaktsiooniga, nemad peavad keskkonnast saadud info kõigepealt ajju saatma, alles siis joonistub välja spetsiifiline lõhnakaart, millele me reageerida oskame – pidades seda siis kas vastikuks lehaks või lõõgastavaks aroomiteraapiaseansiks.

Laulupeolt õnnelikult koju tagasi jõudnud, võttis meid väraval kõigepealt vastu üks pisike segaduses rebasepoeg ja seejärel üks uus kange ja magus aroom – esimest aastat oli õide läinud roos ’Myriam’ (aka ’Amazing Grace’, ’Celebration’). Seda suurte, vihmast küll pisut räsitud roosade täidisõitega kaunitari kiidetaksegi ennekõike tema intensiivse, kallist prantsuse parfüümi meenutava lõhna tõttu. See alles 1992. aastal avalikkuse ette jõudnud roosisort oleks olnud tõeline Kleopatra lemmik!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?