AIALUGU | Katuseaiaga korter, kus kasvab 15 erisorti roosi

Ingrid Sembach-Hõbemägi, 24. juuli 2019

Linnaserva elurajooni katusekorrusele korteri ostnud pere on aastatega loonud hubase lopsaka katuseaia, kust leiab nii tarbetaimi kui isegi väikese veesilma.

Aednikuks kasvamine on käinud – nagu ikka – läbi õnnestumiste ja ebaõnnestumiste, kuid peamine on armastus ja oskus oma taimede vajadusi märgata.
Kuni aastani 2001 oli Maiul üksnes toalillede kasvatamise kogemus, sest oma maalapikest perel ei olnud. Kui aga linnaserval asuvasse kortermajja koliti, kaasnes sellega 50 ruutmeetrit tühja terrassi ja kange tahtmine midagi teha. ­­­­­­
„Alguses muudkui lugesin „Aedniku ABCd“ ja soetasin aja jooksul omale riiulitäie aiandusalast kirjandust. Ühest raamatust saadud idee järgi tellisime immutatud lillekastid, aga need polnud kõige paremad, läksid alt kitsamaks ja lisaks käis nende alla kümnesentimeetrine jalg,“ kirjeldab perenaine esimest ebaõnnestumist.

Ka katuseaias on võimalik luua lopsakas tervik, mis paitab silma kevadest sügiseni. Perenaise eriline tähelepanu kuulub roosidele, keda siin kasvab lausa 15 sorti. (Priit Grepp)
Ei puudu ka veevulin. Väikese purskkaevu aluseks sobiva basseini tõi ettevõtlik pereema sõbrannaga Soomest. (Priit Grepp)
Igihaljaid ja eri lehevärvusega puittaimeliike kombineerides on loodud värvirõõmus ja külluslik taimeala, mis terrassil viibijaid ühtlasi tuule eest kaitseb. (Priit Grepp)


Juba esimesel talvel saadi aru, et mida maalähedasem ­lillekast, seda paremini taimed meie tuulises ja külmas kliimas seal talvituvad. Nii telliti järgmisel aastal juba uued kastid sügavusega pool meetrit. See osutus õigeks otsuseks, sest nüüd jäid taimed ellu. Kastidel on vahtplastist vooder ja põhjas kergkruus, mullakihti on oma 35–40 sentimeetrit. „Meil ei ole vaja jõusaalis käia,“ muigab Maiu.
Paraku on katuseaedade lahutamatuks kaaslaseks tuul, mis lõõtsub igal aastaajal. Selle vastu otsustas pererahvas rõdule istutada põõsaid, mis tuult veidigi kinni püüaks. ­Lisaks kinnitati rõdupiirde külge kihtplastist plaadid. ­Taimed olid kohe tänulikud, nägi Maiu.
Häid ja käepäraseid lahendusi kohtab siin teisigi. Kuna sobiva suuruse ja sügavusega taimekaste Eesti turul napib, otsustati need ehitada kuuetahulistest laste liivakastidest. Neid ülestikku kinnitades on loodud hea kasvupaik nii põõsastele kui suvelilledele.

Soojalt laiuskaadilt pärit bugenvillea on omale saanud aia kõige päikselisema nurga. Ainult nii on võimalik näha teda täies ilus. (Priit Grepp)
Paljudel põõsastel on lisaks kaunile lehevärvusele ka pilkupüüdvad õied, mis heleda seina taustal hästi esile tulevad. (Priit Grepp)

Kaks ühes
Katuseaed on jagatud kaheks: puhketsooniks ja majandus­tsooniks, kus toimub suvine söögitegemine ja seisab pererahva gaasigrill. On hämmastav, kui palju taimeliike läbimõeldud paigutuse korral ühele terrassile võib mahutada! Siin näeb söödavaid taimi – lisaks maitse- ja lõhnataimedele leiab spetsiaalselt terrassil kasvatamiseks sobiva musta sõstra, musträstaid meelitab ligi toompihlakas­ ja isegi ­maasikakasvatus on ära proovitud. Vaarikaid on kahes toonis ja need edenevad nii hästi, et kui möödunud aastal kurtsid aiapidajad saagi puudumise üle, andsid siinsed kaks taime lausa poolteist kilo marju.
Mõeldud on ka pere neljajalgsetele. Algul kasvas terrassinurgas kassi tarbeks muru, mis oli ümbritsetud 15 cm rullpalissaadiga, ent 10sentimeetrine mullakiht osutus liialt õhukeseks ja nurk korraldati toekamate lillekastide abil ümber. Kassi aga hullutab naistenõges, mille mündine aroom mõjub loomale stressileevendavalt.

Suvised värvid
Hooajalist värvi toovad aeda suvelilled. Aastatepikkuse katsetamise tulemusena on perenaine leidnud just need liigid, mis katuseaias kõrge paremini vastu peavad. Üks nendest tänuväärsetest õitsejatest on tukalill, mis püsib sügiseni ega vaja pidevat hoolt. „Väga kiidan ka kaksikkannuseid ja nemeesiaid,“ ütleb Maiu. Lisaks ilmestavad aeda lobeeliad ja pelargoonid.
Hooajalisi silmarõõmu pakkujaid valib perenaine igal aastal kindlate põhimõtete järgi. Talviti, kui igatsus kevade ja rohelise järele juba väljakannatamatuks läheb, paneb Maiu paberile võimalikud värvikombinatsioonid ja mõtleb need läbi. Alusplaangi on selleks otstarbeks valmis, samuti taimede nimekiri. Aja jooksul on selgunud kõige paremad ja vastupidavamad liigid, milles hulgast valida sobivaimad.
„Arvestan ka sellega, millises toonis on seal lähedal kasvavad roosid. Lobeelia ja kaksikkannus lähevad igal kevadel kindlasti loosi, sõltuvalt saadavusest valin kas valged või roosad taimed või hoopis sinised. Katsun teha nii, et lõpptulemus väga kirju ei saaks,“ selgitab perenaine. Kui ühte kohta tuleb punase ja valge kombinatsioon, siis teise kohta pigem sinine. Toon toonis lahendused on alati kindla peale minek.

undefined (Priit Grepp)
Roosakas-lillakas tonaalsuses petuuniad ja tukalilled on suvehooaja tänuväärsed õitsejad. (Priit Grepp)

Kes jääb, kes läheb

„Kui alguses tundus mulle siin kogu aeg väga tuuline, siis nüüd enam nii hull ei ole. Aga võibolla on ka taimed suureks kasvanud,“ mõtiskleb perenaine. Terrassiaia vanimad asukad on kadakas ja mikrobioota, kes on siin kasvanud algusest peale. Perenaine kiidab ka vähenõudlikke jaapani enelaid, mida küll igal aastal parema õitsemise ja erksama lehevärvi nimel lõikama peab. Mõnusa mütaka on moodustanud võnk-pärgenelas, kelle kasvuhoogu tuleb aeg-ajalt ohjeldada.
Seinte ääres tugedel mõnuleb alpi elulõng. „Tema tahaks jõuda küll igale poole – nii kui tema seemnetutike leiab kusagilt kasvõi pisikese mullalapikese, siis ta kohe ka kasvama läheb. Näe, praegu on ta juba veigela sees,“ juhatab Maiu külalise pilku. Ka alpi elulõng on selle katuseaia üks vanimaid asukaid.
Otse tema ees kasvab rohelise lehega diervilla. Eksootilise nimega ja meil veel vähetuntud taim on külmakindel ja saab meie kliimas hästi hakkama. Maiu aias kasvab ta juba kolmandat aastat ja on õitsedes osutunud tõeliseks mesilasemagnetiks. Tänavu hankis perenaine ka tumedalehelise sordi.
Kõige kapriissem taim on aga soojas terrassinurgas suvitav 10-aastane bugenvillea, ostetud ühel Kreeta-reisil. Kevaditi on tema start suvekorteris küll veidi aeglane, ent hoo sisse saanuna kasvab kiiresti ja hakkab õitsema. „Kõige tähtsam on päike – kui seda pole, siis ta vaevu hingitseb. Kui aga päike peale paistab, siis läheb ta ilusaks,“ teab Maiu oma kogemusest.

Leidlik pererahvas kombineeris sobiva kõrguse ja suurusega istutuskasti ehituspoes müüdavatest laste liivakastidest. (Priit Grepp)
Üllatavalt värske kombinatsioon stepirohust ja lodjap-põisenelast. (Priit Grepp)
Istutuskastid peavad terrassiaias olema sügavad. See võimaldab kasutada erinevaid liike ja lubab aiale lisada ka vertikaalse mõõtme. (Priit Grepp)

Lihtsus loeb
Ühtki taime siin aias talveks ei kaeta, sest valitud on vähenõudlikud liigid. Terrassi asend on ilmakarte suhtes nii soodne, et päikest jagub siia hommikust õhtuni. „Esimestel aastatel sai elupuu kevadel liiga palju päikest, seepeale kolisin ta kohe veidi varjulisemasse nurka, kus ta on talvitunud probleemideta,“ selgitab Maiu. Kõige varasem õitseja puittaimede seas on kaunis veigela ’Alexandra’, talle järgneb toompihlakas. Tänuväärsed taimed on rõdul ka lodjap-põisenelad, püsides atraktiivsena nii õitsemise ajal kui pärastpoole.
Põhiline on tagada taimedele piisav veevaru, väetamine käib harvem. Tähtis on ka äraõitsenud õite eemaldamine, näiteks petuuniad muutuvad muidu kiiresti näotuks. Kui võõrasemad ära õitsevad, tuleb nende asemel midagi muud kasvama panna. Aeg-ajalt tekib mõni külalisumbrohi, aga seda on hõlbus eemaldada. Isetulijaid on teisigi – Maiu näitab kastile, kus kasvab kaks pisikest kuusekest. Kolmas kasvas juba nii ilusaks suureks, et kolis sõbranna juurde suvilasse.

Roosi taltsutamine
Roose kasvab siin katuseaias 15, igaüks eri sordist. Nendegi peal prooviti esmalt talvitumise võimalikkust, ent see eksperiment ei osutunud edukaks, kuigi terrassile on valitud just kõige vastupidavamad ja haiguskindlamad sordid. Nüüd talvituvad roosid sõbranna külmkasvuhoones ning kevadel kolivad oma kasvukohta terrassil uuesti tagasi. Lemmikutena tõstab Maiu esile sorte ’Aquarell’ ja ’ Nostalgie’, samuti kreemikasvalge aprikoosivarjundiga ’Lions Rose’i’ ja mitmeid teisi. "Kui sul on vaid 15 roosi, siis jõuad igal hommikul kõik üle vaadata ning saad lehetäidele ja muudele pahalastele kohe jälile," ütleb perenaine. Abiks on roheline seep ja nobedad näpud.
“Kogu selle asja juures on kõige tähtsam – nagu öeldakse ka „Väikese printsi“ raamatus – kui oled midagi ära taltsutanud, pead tema eest ka vastutama. Sa pead neid taimi märkama ja isegi kui sa pole varem selle kahjuri või haiguse kohta midagi lugenud, näed, kui taimel on midagi viga. Pärast seda saad minna uurima, millega tegemist ja kuidas sellega hakkama saada. Põhiline on neid lihtsalt märgata – siis nad on tänulikud.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?