BLOGI | Kiviaiad – tumm tunnistus esivanemate usinusest

Margit Kuus, 28. jaanuar 2019

Ühes reklaamis figureerib turske maamees, kes ütleb, et kui tal igav hakkab, siis ehitab kasvõi kiviaia. Kui see just nali pole, siis näitab niisugune mõttekäik inimkonna paremal järjel oleva osa üha eluvõõramaks jäämist.

Suurest igavusest pole keegi päevade viisi kive üle rinna üksteise otsa vinnanud. Kivisel paepealsel saarel on seda pealtnäha meditatiivset, aga siiski korralikult konti koormavat tööd meie põllupidajatest esivanemad ikka vajaduse pärast teinud. Maa tuli kividest puhtaks teha, et seal midagigi kasvada saaks, ja maha külvatud põllukultuure, mis aitasid perel ja karjal pika talve üle elada, omakorda pudulojuste eest kaitsta. Nii need põlluplatsi serva kokku tassitud kivid – materjal ju käepärast võtta – parima äranägemise järgi aedadeks lapitigi. Neist said ilmastikukindlad ja pikaealised massiivsed piirded. Ja “lappima” ongi siinkohal õige sõna, saarlane nimelt lapib aedu ja lapib ka puid riita, mandrikas laob.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?