Sügise vääramatu jõud

Margit Tõnson, 25. september 2018

Sügise edenedes olen ikka köögiaknast heitnud pilgu loodekaarde, kus esimeste märkidena jahedate ööde saabumisest haavapuude ladvad nagu pruudi põsed õhetama löövad. Sel aastal saabub oktoober paraku teisiti.

Neid haabasid ei ole enam. Nad kasvasid naaberkinnistul, mille uueks omanikuks sai ­tänavu metsafirma. Saemeeste brigaad ees, harvester ja forvarder järel, nii langesid, kriuksudes ja vingudes, mürtsudes ja raksudes metsad mu kiviaia taga. Mõnel õhtul, soodsa tuulega, kõlas see müra nagu allmaailma rokk-kontsert, millest aju püüdis meeleheitlikult meloodia­juppe välja noppida.

Seemnepuuna jäid lageraielangile püsti mõni tamm ja saar ning paari põlise pärna vastu nad samuti huvi ei tundnud. Seal pärnapuu lähedal kiviaedade vahel on kaev ja kevadel puhkevad pärna all õide paar prisket poeedinartsissi puhmast. See mets, mis nüüd paberi- ja palgipuuna virnadesse tõsteti, oli pärast sõda segamatult sirgunud kunagisel koduõuel, talu karja- ja heinamaadel. Vääramatu jõuga täidab loodus tühja koha. Ja samasuguse vääramatu jõuga teeb masin selle ühe päevaga uuesti lagedaks.

Margit Tõnson

Vanaperemees Lause Kusta ehk Gustav Triipan lahkus teise ilma 1933. aastal. Samal aastal abiellus kohalik koolijuht ja hilisem tuntud merekirjanik August Mälk Gustavi tütre, õpetajanna Pauline ehk Leiniga. Nemad põgenesid perega sõja eest Rootsi. 1944. arreteeriti Gustavi poeg Osvald, Magadanist tuli mees tagasi 1955. Kodutallu paraku enam mitte. Vabaõhumuuseumi teadurite Lääne-Saaremaa ekspeditsiooni käigus pildistati 50ndate keskel Lause poollagunenud kolmeruumiline ait (ehitatud 1766) detailselt üles ja viidi jupphaaval 60ndatel Rocca al Maresse, kus teda praegugi Roosta talu kompleksi osana imetleda võib. Sõda, see kõige klassikalisem force majeure ehk vääramatu jõud, ei suutnud Lause talu siiski täielikult ajaloost kustutada.

Lause Kusta oli muude tegemiste kõrvalt pikka aega kohalik vallavanem, tema valitsemisaega jäi näiteks kahe varjupaiga asutamine (Audaku leeprahaigetele ja Pilguse vaimult haigetele). Praegu asub 1946. aastal haiguse taandumise tõttu suletud leprosooriumi kolmehektarilisel territooriumil Tallinna botaanikaaia katsepunkt. Audaku arboreetum on tõeline võlumaa igal aastaajal, aga sügisvärvides kohe eriti.
Ligi 400 liigi puittaime ja 100 liigi sibultaimega parkmets, kus kõigi nende mütoloogiliste ja piibellike nimedega juudapuude ja juudapuulehikute, nõia-, jumala- ja kuradipuude salus võib vaid aimata kunagiste patsientide eluasemeid ja seda õnnetut eksiili, kuhu pidalitõbi inimese vääramatu jõuga määras. (Kirjanik Aadu Hint on Audakust kirjutanud romaanides “Pidalitõbi” ja “Vatku tõbilas”.) 1924. aastal valminud arstimajas asub nüüd Viidumäe looduskaitseala keskus.
Kuulsa meresõitja ja Antarktika avastaja Bellingshauseni perele kuulunud Pilguse mõisas aga tegutseb külalistemaja, psühhiaatriahaigla suleti seal 1994. aastal. Need on head näited, kuidas ka inimene ei salli tühja kohta ja täidab ajalooga paigad ja hooned meelsasti uue sisuga, muudab nad uutele vajadustele vastavaks.

Vääramatu jõuga tuleb sügise järel talv ja talve järel jälle kevad. Poeedinartsissid puhkevad õide ning suve saabudes lõhnavad ja sumisevad pärnad. Ja siis värvuvad kased jälle kollaseks. Seda jõudu ei väära tõepoolest miski. Mina pean lihtsalt teise suunda vaatama ja endale teised sügisekuulutajad otsima. Näiteks imetlema oma erinevaid kikkapuid (Euonymus), mis stuudiomaja ees hakkavad juba ilmet andma. Nende sügisrüü on väga kirev ning ja vahvad erksad seemnekuprad ripuvad puudel veel ka pärast seda, kui lehed on varisenud ja lumi juba langeb. KK

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?