Kunstnikepere kodune kodu

Just sel ajal, kui Korpide pere 20 aastat tagasi oma majja kolis, viimase kolimiskasti liigutamisel, tundis kunstiõpetajast ema Epp, et nüüd läheb lapse sünniks. Ootas ta ju nende pere teist last, Rudolf Pauli.

Vahepeal on aeg lennanud ning Pauline Marie (24) ja Rudolf Pauli (19) staatus muutunud: ühest on saanud disainer ja teisest värske Otsa kooli džässkitarri üliõpilane. Pauline õppis Bournemouthis graafilist disaini, on nüüd taas kodumail ning kandideerib tänavu disaini­auhinnale Noor Püss, suvel tegi kultuurikatla muusikafestivali Sweet Spot kujunduse.

Aeg kulgeb laste rütmis

11aastased kaksikud Emma ja Herman on koolilapsed. Pere ajaarvamine jagunebki kaheks: enne ja pärast kaksikute sündi. Kui kahe lapsega perest sai neljalapseline, hakkas kogu elu kulgema hoopis teises rütmis.
Kuna kõik pere lapsed on õppinud või õpivad pilli, siis kõlab kodus tihti muusika. Pauline mängib viiulit, Emma klaverit ja poisid kitarri. Seega läbinisti loominguline keskkond, kus oma koht on nii laste joonistustel ja kunstil kui ka kitarridel ja klaveril. “Lapsed tulevad, harjutavad oma pilli, mis on väga meeldiv, need pole ju fanfaarid. Meil on rahulik õhkkond ja õhtuti üsna vaikne,” ütleb Epp, “nii vaikne, kui olla saab.”
Ema ja isa töötavad küllalt palju kodus, neil on oma firma Disainikorp, kus tegutsevad nii Epp kui Karel.

Stiil – kodune

Jääb vaid imestada, kui suur tundub krunt vanade puude all, pikk on juba sissesõidutee. “Alul müüdi seda ligi 3000-ruutmeetrist ala kahe eraldi krundina, kõigepealt jaksasime osta ühe, hiljem ka teise,” ütleb Epp. Ja jätkab: “Siin oli üsna väike ühekorruseline maja, mille kõrvalhoone me hiljem välja ehitasime.”

Maja ostu ajal oli see tolle aja kohta korraliku euroremondi ja roosa krohviga hoone, ka köögimööbel oli olemas. Kui kaksikud sündisid, oli selge, et kuus inimest peavad ära mahtuma ning lapsed vajavad oma tubasid. Niisiis algas 60 m2 juurdeehitus. See võimaldas laiendada kööki sisehoovi poole ning aitas kasutusele võtta teise korruse, sinna tehti katuseaknad ja kaksikute tuppa väike rõdu. Õue avanev elutuba sai suurem ja valgem, seal paikneb ka Epu töölaud. Vanemate magamistuba on elutoast eraldatav lükand­uksega. Allkorrusel on veel ruumikas vannituba ning avar söögituba, sest suur pere koos oma kaaslastega peab ju laua taha ära mahtuma. “Pidudel on meil 20 inimest laua ümber ja see on lähim perering,” ütlevad Epp ja Karel.

Oma disainitud mööbel

Kuna kunstiõpetajana töötav Epp on ka sisekujundaja ja disainer, siis on palju mööblit – kardinapuud, nipikad kapid, mondrianlikult värviline köögimööbel, sahteldatud ilmega vannitoakapid ja ka vaheuksed – valminud tema jooniste järgi. Perel on nii-öelda kodustatud puidufirma Pajunes, kes nende plaane teostab.
Köögis on Epu tehtud segatehnikas vaip, mis valmis kaasa Kareli illustratsiooni järgi “Tõe ja õiguse” teemal. Vaiba esiplaanil on põrsad ja tagapool Krõõt neid koju hüüdmas. Seda vaipa koos teise, Hando Runnelit kujutava vaibaga, saab oktoobris näha näitusel Draamateatris, kõrvuti Kareli raamatuillustratsioonidega.
“Meie kodu on kodune, me polegi püüdnud saavutada viimse detailini paigas sisekujundust,” sõnab Epp. Oma läbinisti viimistletud modernkodudest tulevatele sõpradele on ta naernud, et tulge, saage osa meie kodusest kodust osa! Rootsi kunstniku Carl Larssoni maalingutega taldrikud seinal toovad majja bullerbylikult värvika meeleolu. “Mulle meeldivad värvid, need on väga kodused ja annavad energiat, kui on vihmane ja pime sügis, siis on tore tulla oma värvilisse koju,” ütleb Epp.

Linnavaated, kirsiõied ja segasummasuvila

Ülakorruse lastetoad on sopilised, seal on katuseaknad, viltused laed ja palju värve. Kaltsuvaibad, lapitekid, fotod, maalid, joonistused… “Nagu vabaõhumuuseum,” muigab ema. Eraldi nurgas, mida kutsutakse lapsehoidja Malle toaks, saab vajadusel tukastada. Sinna on kogutud vanad, oma tähtsuse minetanud, kuid ikkagi armsad mänguasjad.
Lastetoad on olnud pidevas muutumises vastavalt järglaste sirgumisele ning lapsed on saanud alati oma tubade sisekujunduses kaasa rääkida. “Isegi kui laps juba kodust välja kolib, ei tahaks ju, et kõik tema kallid asjad ja oma nurk siit ära kaoksid,” sõnab Epp.
Kui Pauline toas on nüüd modernsem stiil ja Londoni linnavaated, siis Rudolfi toast leiab Van Goghi kirsiõitest inspireeritud tapeedi. ”Tuttavad ikka üllatusid, et kas tõesti poisi tuba, aga see oli minu kingitus talle põhikooli lõpuks ja gümnaasiumi alguseks,” ütleb ema.
Kuna Emma ja Herman on vajanud teineteise lähedust, on seni toiminud süsteem, kus neil on ühine ruum, aga eraldi osad. Ühel roosakates, teisel helesinistes toonides. Kõrvuti on nii lauad kui voodid. Kaksikute riidekapil on ema maalitud küülikud, et kapipooli eraldada. Ja see, mis seinal tundub fototapeedina, kujutab tegelikult toa omanikke – Emmat ja Hermani ennast. “Aga noh, mingil hetkel tuleb poiss ja tüdruk ka lahku lüüa,” ütleb ema. Nüüd ongi käsil uus projekt kaksikutele eraldi tubade tegemiseks.
Plaanis on ka köögi ümberkujundamine, seejärel peaks maja küttesüsteemi uuendama. Aga oma pesad jäävad siin kõikidele lastele.

Peopaik, tempel ja tööruum

Kui pere siia kolis, olid kõrvalhoonest püsti vaid seinad, seal oli tegutsenud sini-musti-valgeid küünelakke tootev kooperatiiv. Suurte lakitünnide pärast olid naabrid suisa hirmul, kui seal pöörastel 90-ndatel lisaks tootmisele ka lõket tehti. Esimesena ehitatigi see hoone ümber saunamajaks. Kooperatiivist püsti jäänud müürid said katuse ning jäid samadesse mõõtudesse. Garaažid lõhuti maha.
Nüüd on saunamaja ühtlasi ka peopaigaks ning lükandseinaga on eraldatud Kareli tööruum. Lastele külla tulnud sõbrad saavad seal ööbida. Viimati oli kaksikutel seal suurem suvelõpu pidžaamapidu.
Pere tutvuskond teab saunamaja kui kohta, kus on nii karnevale kui muid pidusid peetud. “Aga saun on meile nagu tempel: kui lähed endast välja, lähed sinna ja on hea olla,” leiavad Epp ja Karel. Tänu Disainkorpile on see rohkem ka töökohaks muutunud.

Džungliaed ja koerte villa

Saunamaja ja väliköögi ümber on kiviktaimla. Kui hakati aeda planeerima, siis aitas üks tuttav professionaal seda paika panna. Nüüdseks on aed arenenud ja kasvanud nagu džungel.
Üks eksootilisemaid tegelasi Korpide aias on lõunamaa puu, mis siin meie kliimas ootamatult õitsema hakkas. Alul arvas Epp, et naabrid on peo järel salvrätid laokile jätnud ja need on tuulega puule lennanud, aga oli hoopis nende magnoolia, mis nüüd igal aastal kohusetundlikult õisi kannab.
Ennist, kui majale liginesime, jooksis meile vastu noor hundikoer Pruno, keda pere hellitavalt oma viiendaks lapseks kutsub. Vahel ilmub koer koju, näiteks naabrite vetsumatt hambus, ning keeldub sellest loobumast, enne kui ribad järel,. Või tuleb teda Paljassaarest koju tooma minna.
Pruno ja westie Elli on peres juba teised koerad ning neil on aias oma villa. Eelmised lemmikud olid sama tõugu, aga nemad puhkavad suurte puude all – John ja Pärt, viimane nimi pandi helilooja järgi.
Värve täis meeleolukas kodu, lapsed, loomad, lopsakas aed – ei usukski, et see kodune ja hubane maailm on kesklinnast vaid lühikese trollisõidu kaugusel. KK

Kes: Epp ja Karel Korp, Pauline Marie (24), Rudolf Paul (19), kaksikud Emma ja Herman (11) ning hundikoer Pruno ja Westhighlandi terjer Elli
Mis: suure krundiga vabariigiaegne (1928) elamu koos saunamajaga

Oktoobri lõpus avatakse Karel Korbi näitus Eesti Draamateatris.
Karel on lõpetanud Tallinna ülikooli kunstiõpetuse erialal. Aastal 1997 asutas koos kaasa Epuga OÜ Disainikorp, kus tegeleb disaini ja kujundamisega. Illustreerinud rohkelt lasteraamatuid, sh Leelo Tungla “Kollitame, kummitame!” (kultuurkapitali noorsookirjanduse aastapreemia) ning “Tema amet” (Nukitsa peaauhind).
Teinud illustratsioonid ka Jaak Urmeti raamatule “Hurdast Pärnani”, mis räägib Eesti suurkujudest. 2017. aastal valiti teos meie 25 kauneima raamatu hulka. Draamateatris toimuval näitusel on hea võimalus suurkujude portreedega tutvuda. Lisaks on teatri galeriis väljas “Tõe ja õiguse” I osa juubelile pühendatud illustratsioonivõistluse tööd, sh Karel Korbilt.