Lihtne ja loomulik ilu

Lillemäe talu Valgamaal on Silva Ranniku pere koduks olnud 1978. aastast saadik. Kunagisest tavalisest taluaiast on perenaine mõne aastaga rajanud lihtsa ja armsa, kuid silmapaistvalt kauni kujundusega iluaia.

Enne uue näo saamist andsid aias tooni pigem tarbetaimed, vanad viljapuud ja marjapõõsad, neid oli tublisti üle kolmekümne. Nende vahele jäi köögiviljamaa, kus kasvatati porgandit, maasi­kaid ja muud tavalist söögikraami. Maja ees oli väike lillepeenraga iluaed, praegune eesaed oli toona hoopis karjaaed.

Koolist saadud teadmised

Silva unistas aga korralikust iluaiast ja selle loomiseks seadis sammud Räpina aianduskooli. See aiakujundus, mida tema juures praegu näha saab, ongi Silva lõputöö, iluaia rajamist alustas ta kohe peale kooli lõpetamist.

Eeskujusid tekkis Räpina päevil omajagu – eriti sügava mulje jätsid Silvale õpetaja Reet Palusalu Inglise stiilis lopsakas taluaed ning dendroloogiaõpetaja Andres Vaasa liigirikas kollektsioonaed. Ka kõik selle, mis õpetaja Reti Randoja-Muts kompositsioonist ja värvusõpetusest rääkis, jättis Silva meelde ning püüdis sellest oma aia kujundamisel juhinduda.

Esimesena tegi ta inventuuri viljapuude ja marjapõõsaste seas. Soov ära kasutada kõik see väärtuslik, mis aias juba olemas oli, jättis eriti auväärsele kohale pea saja-aastase keerduva, seest õõnsa õunapuu, mis hoolimata pealtnäha hädisest olekust siiani ülimaitsvaid õunu kannab. Samuti säilitas ta kõik olemasolevad püsililled ja ilupõõsad, mõned neist jäid vanale kohale, aga mõned leidsid sobivamad paigad uutes istutusalades. Mis puudest säilitamist vääris, selle võra tõi oskusliku kujunduslõikusega allapoole ning kõik allesjäänud puude ja marjapõõsaste kasvukohad liitis uute taimealadega. Siis ei pea muruniidukiga muudkui ringitama ja aiakujundus jääb silmaga vaadates kuidagi lihtsam ja selgem.

Rahulik ja loomulik

Lihtsus ja loomulikkus oligi aeda kujundades Silva eesmärgiks. Mingit suurt värvide pillerkaart ja erksaid suvelilli seal ei näe, ehkki õitsemist ja lehevärve jätkub varakevadest hilise sügiseni. Suvelilledest on esindatud vaid need liigid, mis on värvilt tagasihoidlikumad ja väljanägemiselt rohkem püsilillede moodi, nagu ämbliklilled, päsmaslilled, dekoratiivkapsad ja hooajalilledest kannad. Kannad leidsid endale kasvukoha majataguse terrassi ääres. Seal saavad nad oma kauni lehestikuga uhkeldada, samal ajal terrassil istujatele veidi varju andes. Vaateid timmiski Silva paika pärast majaremonti aeda ehitatud terrassil istudes – et igast suunast oleks midagi vaadata, et haljastus kõiki taluõue ümbritsevaid kauneid vaateid ei kataks ja et saunatajad terrassil olijatele kohe silma ei paistaks.

Lisaks õiteilule oli taimede valimisel oluline ka lehestik, seetõttu näeb istutusalades nii leht- kui ka okaspuid ja -põõsaid. Päris palju taimi on Silva oma aia tarbeks ise kasvatanud, nii seemnest püsililli kui pistokstest puittaimi. Seda viimast on eriti lihtne teha – painutad põõsal mõne oksa maha, katad mullaga ja suve lõpus on juba uus põõsahakatis nii palju juurdunud, et selle võib emataime küljest lahti lõigata ja oma kohale istutada. Ka mõned püsililled võtavad vaasis juured alla – näiteks kukeharjad on pärit kolleegi lillekimbust, talve elasid nad ilusti vaasis üle ja kevadel istutati aeda.

Jõukohane hooldus

Täis kasvanud taimealad ei vaja palju hoolt. Suureks abiks aia hooldamisel on Silva ema, kes soojal ajal iga päev natuke peenardes asjatab. Suuremat sorti hooldustöid võtab perenaine ette vaid mõned korrad aastas – kindlasti kevadel, kui aed ärkab, ja üks suurem korrastamine tuleb ka suvel käsile võtta. Siis on pikaks ajaks rahu majas, sest dekoratiivsed äraõitsenud püsililled jäävad siia aias ka talveks püsti. Nii saavad linnud seemneid nokitseda ja ­talvelgi on aias midagi vaadata. Sel juhul saab ka isekülvist tärga­nud taimmaterjali, seda nii püsilillede kui õitsvate ilupõõsaste hulgast. Paljudele taimetittedele leiab perenaine siis uued kasvukohad või jagab neid iluaiandusest lugu pidavatele tuttavatele.

Ühtne ansambel

Pere on täpsete võtetega osanud ühte siduda ka kõik eri aegadel õue tekkinud ehitised – vana lauda, kuuri, elumaja, sauna ja muud talumajapidamises tarvilised abihooned. Nii võõbati kõigil hoonetel üksikud detailid verandavärviga omapäraselt rohelist või tumepruuni tooni. Tulemuseks saadi hästi kokkukõlav arhitektuurne ansambel.

Aga esimene asi, mis külastaja pilku püüab, on talu juurde viiv tore pügatud puudega allee. See näeb välja lõbus, nagu oleks pulgakommidega pikitud. Neidki puid hoiab pererahvas hoolduslõikusega ise vormis. KK