Hüvasti, kosmos!

Margit Tõnson, 21. august 2018

Olen tänaseks täielikult püsiku-usku pööranud. Miks küll on värvikad suvikud üksteise järel favoriitide hulgast välja langenud?

Saarlased kasutavad püsielanikest ja suvitajatest kõneldes väljendeid “püsikud” ja “suvikud”. Esimesed on aastaringselt saareelanikud, teised omavad siin küll elamispinda, aga kasutavad seda vaid suvisel ajal. Esimesed peavad tihti vastama küsimusele, et suvi on saarel ju tore küll, aga mida te ometi talvel teete, kui hooajaline sigin-sagin vaibub ja saabub suur vaikus? Teised naudivad just seda suviselt kirevat melu ja saare-elu, vaevamata ennast või teisi niisuguste küsimustega.
Need meie “suvikud” on just nagu värvikirevad suvelilled, mis isekülvi annavad: külvad kevadel mooni, rukkilille, saialille ja kosmost, ja võid edaspidi muretu olla – kui just tuleval kevadel pisitaimi umbrohu pähe välja ei rohi. Kord juba saarel suvitama hakanuga on sama lugu – ei kitku seda armastust enam miski hingest. Igal kevadel tärkab saare-igatsus järjekindlalt ja sirutab ennast päikese poole, kasvades üha suuremaks ja tugevamaks. Ja meie, püsikute, elu teevad suvikud muidugi ka kirevamaks ja rõõmsamaks.

Margit Tõnson

Aastaid külvasin aeda kosmoseid – valgeid, roosasid, tumepunaseid. Olin neisse kohe armunud. Suvikud tõesti pakuvad palju õiterõõmu. Kuni septembri esimeste öökülmadeni vähemalt. Aga nendega on ka palju tegemist. Kevadel muudkui külvad ja potitad, suvel kastad ja väetad, sügisel sikutad välja. Olen aastatega õppinud suvikute sarmile vastu panema. Olen lahti lasknud lõvilõugadestki, kes samuti mu südame küljes rippunud. Selle asemel olen võtnud sihiks kiviaia ääri mööda kulgevad püsikutepeenrad, kus raamistuseks erineva lehetooni ja võrakujuga ilupõõsad, ning õiepauside leevenduseks lehtdekoratiivsed taimed ja kaunid graatsilised kõrrelised. Õieilu on nagu noorus, see ei kesta igavesti. Aga isikupära peale ajahammas ei hakka.

Minu püsikupeenras annab nüüd isekülvi – kosmose, mooni, rukki- ja saialille asemel – hoopis apteegitilli punaseleheline vorm (Foeniculum vulgare purpureum). Õrn ja armas, seltsib hästi ega kipu domineerima. Ema aias tärkavad igal kevadel erinevad üheaastased kõrrelised, mis püsikute vahel rahulikku meeleolu loovad: lakkoder (Hordeum jubatum), jõhvhirss (Panicum capillare), hästi annavad isekülvi ka pronksja lehestikuga keerdlehine tarn (Carex buchananii ’Red Rooster’) ja paruktarn (C. comans ’Bronze Form’).
Püsikupeenrasse niisugused meeskonnamängijast suvikud sobivad, sest püsikupeenar ongi nagu tugev ja üksteist toetav tiim, kus ühe staari peale mängu üles ehitada ei saa – kui üks taim või taimegrupp väsib, koltub ja tuleb maha lõigata, laotab naaber lahkesti oma lehestiku tühjale kohale katteks. Soolopeenardega on aga alalõpmata üks nokitsemine. Kuidas seda musta mullapinda taluda, mis seal suurema osa ajast rohimist ja harimist vajab, enne kui õitemeri üürikeseks ajaks aedniku tööd kiidab ning järgmisel hetkel sellesama mullapinna juba mahalangenud õielehtedega katab ja koristamist ootab. Pojengid, floksid, liiliad, iirised, astilbed, ka roosid – kui nad on teiste püsikute vahel, on nad imelised. Aga soolopeenrana – saatanast.
Nüüd, kui poeletid jälle tulbisibulate all lookas, meenub üks kevadel aiafoorumis loetud küsimus: “Mida istutada tulbipeenrasse, kui seal on õitsemine lõppenud?” Soovitati suvelilli. Tõepoolest, mida muud sinna suve alguses ikka panna, kui tulbid oma hiilguse minetanud? Mina soovitaksin tulbipeenart kui soolopeenart üldse mitte rajada, plaanige tulbid kohe püsikupeenrasse silma rõõmustama ja mure murtud! KK

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?