Hüvasti, kosmos!

Margit Tõnson, 21. august 2018

Olen tänaseks täielikult püsiku-usku pööranud. Miks küll on värvikad suvikud üksteise järel favoriitide hulgast välja langenud?

Saarlased kasutavad püsielanikest ja suvitajatest kõneldes väljendeid “püsikud” ja “suvikud”. Esimesed on aastaringselt saareelanikud, teised omavad siin küll elamispinda, aga kasutavad seda vaid suvisel ajal. Esimesed peavad tihti vastama küsimusele, et suvi on saarel ju tore küll, aga mida te ometi talvel teete, kui hooajaline sigin-sagin vaibub ja saabub suur vaikus? Teised naudivad just seda suviselt kirevat melu ja saare-elu, vaevamata ennast või teisi niisuguste küsimustega.Need meie “suvikud” on just nagu värvikirevad suvelilled, mis isekülvi annavad: külvad kevadel mooni, rukkilille, saialille ja kosmost, ja võid edaspidi muretu olla – kui just tuleval kevadel pisitaimi umbrohu pähe välja ei rohi. Kord juba saarel suvitama hakanuga on sama lugu – ei kitku seda armastust enam miski hingest. Igal kevadel tärkab saare-igatsus järjekindlalt ja sirutab ennast päikese poole, kasvades üha suuremaks ja tugevamaks. Ja meie, püsikute, elu teevad suvikud muidugi ka kirevamaks ja rõõmsamaks. Margit Tõnson

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?