Ajaprooviga aed

Eva Luigas, 28. mai 2018

Varasuvine Kodukirja aiareis viis uudistajad Viimsi poolsaarele Krillimäele, põneva kujunduse ja saamislooga aeda uudistama.

Uhked rodod majaesisel istutusalal.
Pukspuuhekkidega palistatud rosaarium.
Kasvuhoonest ümber ehitatud bassein.

Perekond Nimmerfeldti koduaed on näinud põnevat elu. 80.–90. aastail on sellel maalapil sigu, kanu ning isegi tõukoeri kasvatatud ja suures köetavas kasvuhoones käis kibe taimetöö. Tegemist oli rohkem, kui teha jõudis. Aga elu õnneks edenes ja pikapeale sai hakata “tootmist” kokku tõmbama ja ümbrust kodusemaks kujundama. Ülesanne polnud aga kergete killast. Maa on siin ebatasane ja pinnas keeruline. Mulda vajas see koormate kaupa ja ikka jäi puudu. Esimese omarajatud muru viis tugev vihma­sadu koos pinnasega otse perenaise silme all metsa alla, sest kalle oli niivõrd suur.

Suured ümberehitused

Oluline tähis kauniks koduaiaks saamise loos oli aasta 2007, kui elumaja ümberehituse käigus otsustati, et oma peaga seda õueruumi kujundada ei suudeta. “Soovisime rajada põlvkondadeülest aiaruumi, mis ajaproovile vastu peaks, ning saime aru, et me vajame kindlasti spetsialisti appi. Ning seda teadsime samuti kohe, et meie unistuste aia eelduseks on korralik aiaplaan ning suured investeeringud,” meenutab perenaine Anu kümne aasta tagust aega. “Ja nagu see elus ikka juhtub, üks asi viis teiseni ning lõpuks ristusid meie teed Ülle ja Urmas Grišakoviga Kivisilla aia- ja maastikukujundusbüroost. Meie koostööst sündis aed, mis on tõesti meie meele järgi.”

Asaleadel on ka soojades toonides õisi.
Aeda peab saama ka nautida.
Kanada kuused ’Conica’ on sirgunud tõelisteks iludusteks.
Mägijumikad, päevaliiliad ja kurekellad.

Vana on väärtuslik

Anu on eriti tänulik, et aiaruumi uueks loomisel suhtusid spetsialistid kõikidesse juba olemasolevatesse taimedesse lugupidavalt ning leidsid neile – elupuudele, rododele, hortensiatele, aga ka murtudsüdametele, päevaliiliatele ning Anu vanaema pojengidele – uued, ja mis seal salata, senisest sobivamad kohad. Ka uued taimed valiti olemasolevatega samasse ansamblisse.
Uuenenud haljastusplaanis said kevadel uhkeid õisi näitavad rododendronid endale mõnusa kasvuala sissepääsu juures. Käiguteede ja muruala eraldusjooneks istutati hekiks sada tuhkpuud. Maja päikesepoolne osa sai ka suure terrassi, mille lauad pererahva soovil kinnitati klambritega, et ei tekiks kruviauke. Terrassi sisse jäi ka juba varem taaskasu­tuse printsiibil rajatud bassein. Nimelt oli selles kohas olnud maasse süvendatud suur kasvuhoone, betoonist vundamendi ja põrandaga. Selle likvideerimine ja augu pinnasega täitmine oleks olnud ülimalt keeruline ja töömahukas, sestap basseini kasuks otsustatigi.

Uued istutusalad

Terrassist krundi piirini jääv maa planeeriti mitmele tasandile ning maja teise külge rajati põneva joone­­ga pukspuuhekkidega ääristatud rosaarium, mida justkui päikesekiirtena läbivad jalgteed aeda.

Lõhnav kuslapuu, väänroos ’Põhjatäht’ ja südajas aktiniidia said endale kaunid valged võreseinad. Naabri krunti hakkas eraldama pikk ungari sireli hekk, mis tänu pügamisele kahjuks õisi ei näita. Ühes peenras sirguvad nüüd koos pojengid ja ligi kuuemeetriseks kasvanud elupuud, mis ümber­istutamise ajal olid vaid põlvepikkused. Seina ääres leidsid auväärse koha kanada kuused ’Conica’. Kuuri ees oli juba ebajasmiini ja kurdlehise roosi hekk – nemad said endale uuteks kaaslasteks kurerehad ja varased madalad tulbid, aia esimesed kevadised silmarõõmud.
Väga palju sigines õueeluruumi kivipindu. Materjaliks valiti porfüür, mis ei ole kunagi päris ühtlase värvitooniga ja, olenevalt asukohast, mängiti kivimi eri töötlustega. Sama kivimit võib näha eesõue kiviparketis, käiguteedel, treppidel ning tugi­müüride äärekividena.

Maapinna suur kõrguste vahe on terrassidega tasakaalustatud.
Murtudsüdamed olid aias juba enne ümberkujundamist.
Vaade aias.
Peenrakastides kasvavad kõik vajalikud tarbetaimed.

Töö ei lõpe

Suure aia hooldamine pole aga kerge. Kevadel vajavad kõik taimed ja aiaosad korraga hoolitsevat kätt, nii et õhtuks oled rampväsinud. Kuid hommikuks on ihu puhanud ja meel jälle rõõmus ning õue astudes tervitab aed kõiki pereliikmeid jälle mõne ilusa vaatega. Kui kiire kevadhooaeg läbi saab, on suvi ja sügis juba rahulikumad kuud.
Nüüd, kui rajamisest on kümme aastat möödas, on elu ka aias oma korrektuurid teinud ja põhiliselt puudutab see puid – pisikestest taimedest, mis ümber­istutust vajasid, on kasvanud viie-kuumeetrised iludused. Ka püsi- ja sibullillede ridu on aeg harvendanud. Tulpidest, mis kunagi pukspuuheki mustris koos roosidega kasvasid, on perenaine loobunud, paljude püsilillede asemele on aeda siginenud hoopis hooajalilled.

Terrassist krundi piirini jääv maa planeeriti mitmele tasandile.
Eesaia kasesalu kõnetas aia projekteerijat Ülle Grišakovi eriliselt.
Terrass on tõesti suur, tervelt 130 ruutmeetrit.
Pisikesed kivilinnud ei lenda sügisel ära.

Rohkem on ilus

“Seda ma professionaalidelt küll õppisin, et taimi peab olema palju ja nad peavad olema ühesugused. Vaid nii, suuremate laikudena annavad nad kõige parema efekti,” teab perenaine rääkida. “Kuna meie aeda kulub neid palju – nii istutusaladele ka ka konteineritesse, mis suurt terrassi ilmestavad –, siis Viljandimaalt pärit inimesena neid hulgi oma kodu­kohast, Karksi-Nuias Piiri talu pidavalt Lembit Kaljuralt. Kuna lillekasvataja sortiment igal aastal muutub, siis muutub ka minu aia ilme vastavalt sellele, milliseid lilletaimi saab suuremas koguses korraga osta. Kindlasti aga leiab mu aiast igal aastal kivikilbikuid, sest need on ühed mu lemmikud – moodustavad ilusa padjandi, õitsevad pikalt, lõhnavad magusalt ja meelitavad mesimumme ligi.”
Väikesesse tarbeaeda on ehitatud nägusad peenra­kastid, sealt tuleb pere söögilauale salati- ja supiroheline ning maasikad. Ka astrid kosuvad seal terve suve, et oleks oma lõikelilli septembrikuus kooli minnes õpetajale tervituseks viia.
“Krillimäel on alati uksed külalistele valla ja seepärast soovin, et aias oleks kõik joone peal. Aiatöödega ongi nii, et tuleb iga päev natuke teha. Siis ei kipu töö üle pea kasvama ning jääb aega ka puhkamiseks ning oma kätetöö nauti­miseks.” KK

See aed ja tema projekteerimise lugu on mul hästi meeles. Tore ja asjalik pere ning hea koha vaim. Mulle on alati kõige olulisem, et tekiks kontakt kohaga ja muidugi ka omanikega, vaid siis saab projekteerides sündida just selle aia lugu.
Siinses maastikus mängisid hästi kaasa reljeef ja kasesalu eesaias. Minu käekirjale on omane võtta uude projekti kaasa olemasolevaid taimi, sest need kannavad sageli ka aia identiteeti. Maastikuarhitekti ülesanne on eelkõige leida aia funktsioonidele õiged asukohad ja luua välisruumi struktuur. Selle moodustavad teed, terrassid, astmed, müürid jne. Oluline on ka moodustada erinevaid aiaruume ja luua vaateid nii aia osadele kui ka aiast välja. Püsikute ja väiksemate põõsaste roll aias sageli muutub, sest ikka tekib midagi uut ja põnevat, mida tahaks ka oma aias katsetada. Struktuursed istutused peavad aga olema õigetel kohtadel, sest nad jäävad sinna pikemaks ajaks. Kümme aastat on näidanud, et aed on tänagi nauditav, kuigi see on nõudnud pererahvalt hoolt ja vaeva. Tänud neile selle eest.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?