Teed ja rajad

Margit Tõnson, 28. detsember 2017

Käisin kevadel kodukandis ja sättisin lapse lõunaune aegsed jalutuskäigud radadele, mida ise lapsepõlves igapäevaselt kasutasin. Suur oli mu üllatus, kui selgus, et paljud neist olid kas täiesti kadunud või ainult vaevu-vaevu läbitavad.

Nii see ju läheb, kui kool kolib teise majja – siis ei lippa alevikutäis lapsi üksteise kannul enam lossi eest läbi, vaid lähevad kooli mööda mõisaparki läbivat alleed. Ja see minu lossiesine rada, mida toona tarvitati ka raamatukogu külastamiseks, ongi nüüd paksu murukamara all peidus, sest ka raamatukogu on ammuilma teises kohas. Ka meie otsetee üle kahe silla ja põllu ehk tee koolist poodi, ka sellele ei kippunud lapse­vanker enam ära mahtuma. Rada kasutavad täna vaid paar õpetajat, kes vana kooli kõrval asuvas õpetajate majas elavad ja sinna poe taha, uude koolimajja tööle kõnnivad. Aga nemad kahekesi ei suuda rada mõistagi nii laiaks ja tugevaks trampida kui omal ajal need poolsada kasvueas näljast koolijütsi, kes suure vahetunni ajal õkva poodi kommi, limpsi ja saiakeste järele lippasid.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?