Kirjakülg

Kodukiri, 25. jaanuar 2017

Meie kodu üheks sisustuselemendiks on olnud riiulid, täis tuubitud teatmeteoseid ja kirjandust. 20 aastat tagasi polnud siin midagi saada. Peagi sai tellida imevidinaid (plastriiuleid), aluseid ja välivoodeid Anttilast ja Hoby Hallist. Selleks ajaks olid meile sündinud esimesed lapselapsed, kes peale põdemist meie juurde redusse toodi. Taas tuli kindlustada sahtlid ja kapid lisasulguritega. Enne seda olin hakanud koguma punutisi, mida oli vähe saada, avaturgudel üüratu hinnaga. Ohkasin ja ostsin ja ehtisin. Kui Kodukiri meie kodus külas käis, said piltidele ka punutised ja raamatud. 20 aastat tagasi olid juba kasutatud riiete poed ja poekesed. Tartus oli suur-suur ladu, kust sai efektseid rüüsidega kardinaid, vaipu, vaibakesi ja muud tekstiili. Meie kodu on ikka veel raamatuid täis. Nii et riiulite hullus pole otsa saanud. Punutised on läinud soliidsemaks, diivanilauaks on Leedus valminud punutud kirst. Lapsed hindavad seda, et meil pole linikute uputust ja mitmes kihis kardinaid, ikka avarus ja valgus. Toona olid Siimusti keraamilised nõud aukohal ja on nüüdki veel. 20 aastat tagasi oli aed ridaelamu ümber tavalisem. Ajaga on see ikka vahvamaks muutunud.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?