AIALUGU | Lepiku botaanikaaed, kus enamik taimi on mõne vahva kiiksuga

Ingrid Sembach-Hõbemägi, 4. jaanuar 2021

Mõnel meist on ööpäevas rohkem kui 24 tundi. Mille muuga seletada fenomeni, kus üks inimene jõuab rohkem kui mitu inimest terve eluea jooksul. Just selline on Pärnumaal Halingas elav Viivi Lepik, kes taimekasvatuse kõrvalt Pärnu haiglas töötades jõuab hoolitseda veel inimeste tervise eest.

Praegu laiub enam kui kolmel hektaril üks Baltimaade liigirikkamaid kollektsioonaedu, kuid 20 aastat tagasi oli siin täiesti tavaline sireli­hekiga ümbritsetud taluaed, kus lõhnas ebajasmiin, õitsesid pojengid, kukekannused ja lõhislehine päevakübar, peeti loomi ja kasvatati aiavilja. Kui aga Viivi meheema talu neile andis ja ise korterisse kolis, muutus kõik. Omajagu „süüd“ oli selles ka naabrinaisel, kes muudkui taimi pakkus. „Toona ei olnud ju eriti midagi saada ning kui oligi, siis üsna sarnases sortimendis. Naabrinaisel aga olid veidi teistmoodi taimed, nagu himaalaja jalgleht, vanad floksisordid ja nii see läks. Kui siis aiandusajakirjadest mõne taime kohta veel midagi põnevat lugesid ja lisa hakkasid uurima, ei saanudki enam pidama,“ jutustab Viivi. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?