BLOGI | Üksinduse aeg ehk Kas olema apokalüpsise veerel?

Margit Kuus, 28. oktoober 2020

“Tuleks ometi külm talv,” ohkab Kudjape aiandi müüja, kui olen noorte virsiku- ja aprikoosipuude järele tulnud.

Pehmed talved lubavad meil üha enam magusaid mahlaseid vilju kandvate eksootidega katsetada, samas needsamad pehmed talved võimaldavad ka kõikvõimalikel taimekahjuritel ja -haigustekitajatel ellu jääda ja kevadel topeltjõuga rünnata.Tüütu ja näljane lusitaania ehk hispaania teetigu saab just “tänu” kliima soojenemisele ja rahvusvahelisele taime- ja köögiviljakaubandusele, kulupõletamise keelustamisele ning looduslike vaenlaste kahanemisele nii hästi levida. “Vahvaid” uusi kahjureid on teisigi – põldoasaaki hävitab oateramardikas, astelpajuistandustes tegutseb astelpajukärbes. Elurikkus on igati tore asi, aga mitte minu tagahoovis, mõtleb ilmselt igaüks, kes pangede viisi neid puult langenud lehe karva nuhtlusi kokku peab korjama ja nende viisaka hukkamisega peab tegelema.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?