FOTOLUGU | Pilkupüüdvate aiarajatistega õuel on lastud looval mõttel kulgeda

Ingrid Sembach-Hõbemägi, 1. oktoober 2020

Kümme aastat tagasi otsustasid Ebe ja Virgo Lehtmaa pühkida jalgelt pealinna tolmu ning asuda elama Hagudisse naise vanaemalt päritud talusse. Perelisa oli tulekul ning puhas ja rahulik kasvukeskkond suurlinnast pisut enam kui pooletunnise autoteekonna kaugusel tundus õige.

Vana maja koos suure õunapuuaiaga lasi seni korteris elanud noorperel rahulikult kohaneda ning aegamööda hakkasid noored elamist oma käe järgi sättima. Kui sisetööd majas tehtud said, võeti ette õu – esmalt valmis kiviktaimla, seejärel veesilm, kartulimaa muudkui kahanes ja suur osa vanaema-aegsetest õunapuudest vandus ajahambale alla. „Aiamaad on tõesti iga aastaga koomale tõmmatud,“ tunnistab Ebe. „Varem oli nii, et lõuna ajal alustasid kastmist ning lõpetasid alles õhtuhämaruses.“ Viljapuude alt vabanenud maale ja majani viiva tee serva on aja jooksul istutatud mitmesuguseid puid-põõsaid, ikka nii, et silma­ilu igaks aastaajaks jaguks. Arvestatud on ka kasvuruumiga, ­­kuigi esmalt võib pisikeste taimede vahelt niitmine ebamugav tundu­da. „Algul oli see hortensiapõõsas pisike, samuti kukerpuu, kuid nüüd tuleb neid juba kääridega ohjeldada,“ näitab Virgo. Kevadeti hullutab oma magusa lõhnaga majanurka istutatud eba­jasmiin ja punaste lehtedega iluõunapuu on imeilusates õites. „Siin on tegelikult väga savine maa, pean hoolikalt mõtlema, mida siia üldse istutada saab ja mis kasvama hakkab,“ nendib perenaine. „Näiteks kadakas edeneb väga hästi.“ 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?