Peatoimetaja kolumn | Mõnusad asjad ehk Kuidas emotsionaalne klaas oleks alati täis

Malle Pajula, 1. oktoober 2020

„Miks poeet armastas nõnda sügist?“ küsis Puškini uurija, hoides kandvat pausi, et publikum saaks rüübata sõõmu tumedat teed ja pobiseda nina alla midagi kirjudest lehtedest. „Siis saabus rahulik aeg! Maamõisas polnud sääski, kärbseid. Töölised ei saginud siia-sinna nagu kibekiirel suvel. Vaikus. Polnud enam liiga palav ega veel liiga külm.“  

Puškini sügisluuletused, need põlvkondi õpitud, ei kuulu enam keeletundide tüvitekstide hulka, kuid näitavad sügist kui mõnusat kirgast aega. Oktoobriks on nii tööinimeste kui ka koolilaste sügis saanud jälle kindlama rütmi. Seenel on käidud ja hoidised enamasti sisse tehtud, aias on vähem toimetamist. Kuigi on ka palju lahtiütlemisi: suvila ukse talveks sulgemine, viimased taliõunad rohus ja peenral sügislilled... Aga ka uusi teretusi. Esimene jalutuskäik visuaalses vaikuses, märgates, kui palju on tegelikult toonivarjundeid raagus puudel, kõrrepõllul või kõrkjatel. Esimene hall. Nii mõnelgi hiljutisel aastal on oktoobri lõpunädalal, mil on koolivaheaeg, korraks lumigi maha tulnud. Ja esimene advent on juba järgmisel kuul! Et emotsionaalne klaas poleks pooltühi, vaid täis, tuleb mõelda, kuidas sinna juurde valada. Nii tasub investeerida mõnusat olemist ja rõõmu pakkuvatesse väikestesse asjadesse – luksuslikum karp šokolaadi, erilisem tee, suurem kuhi ajakirju, uus raamat, kõige embavam pleed ja kohevam sall. Oktoobriks olen isegi mina aru saanud, et suve kirjust kleidisabast tuleb lahti lasta. Selle märgiks ostan turult alati kõige suurema poti krüsanteeme ja panen vaatesse otse rõduakna taha. Et siis igal hommikul noppida mõned pruuniks tõmbunud õied. Alles siis tuleb eerikate ja kanarbike aeg. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?