Aia vertikaalne mõõde ehk Pane rõhku ronitaimedele!

Ingrid Sembach-Hõbemägi, 1. juuli 2020

Ronitaimed on aias asendamatud, pakkudes oma kiire kasvuga võimalust varjata soovimatuid vaateid või lagedaid seinu, liigendada aia osi või katta pergolaid. Eriti head on ronitaimed siis, kui peenraruumi napib. Järgnevalt ronitaimedest, kes on tähelepanuväärsed just oma lehestiku poolest.

Harilik luuderohi (Hedera helix) kasvab meil oma areaali põhjaservas. Suures osas Eestis on ta avamaal roni­taimena kasvatamiseks külmaõrn, ent pehmema kliimaga saartel ja rannikul saab teda edukalt puutüvedel kasvatada ning isegi õitsemas näha. Saartel levib isegi looduslikult ning katab võimsaid puutüvesid. Temast on aretatud ka kirjulehelisi sorte, mille kasv jääb nõrgemaks, kuid kõige külmakindlamad on ikka põhiliik või roheliste lehtedega ­sordid. Mandri-Eestis võib proovida ­kasvatada teda pinnakattetaimena. Pinda katab ka kolhise luuderohi (H. colchica).

Luuderohule tuleks valida varjuline või poolvarjuline kasvukoht, kõige meelsamini kasvab ta parasniiskes ja huumusrikkas mullas. Uue paigaga kohaneb aeglaselt, kuid paari aasta möödudes hakkab kasv kiirenema.
Kõige kindlam on aias kasvatada luuderohtu, mis on paljundatud kohalikest avamaaisenditest, sest Hollandi jm sordid võivad olla küll põnevad, ent suure tõenäosusega meie talvi üle ei ela. Neid võib kasvatada taimi talveks tuppa tuues ja ilmade soojenedes taas suvitama viies.

Harilik tselaster (pixabay.com)

Hirmsat puukägistaja nimetust kandev harilik tselaster (Celastrus scandens) ei pruugi aga sugugi nii kohutav olla. Tõepoolest, noorte puude tüvele ei maksa teda toetuma panna, sest on neist palju kiirema kasvuga, kuid vanadele puudele ta üldjuhul suurt kahju ei tee. Kes kardab, võib ta ju kindluse mõttes hoopis traataiale või võreseinale ronima suunata. Tegemist pole just tagasihoidlikku mõõtu taimega, arvestada tuleb, et ta suudab ronida 10–12 meetri kõrgusele või kaugusele.

Ümaralehine tselaster (pixabay.com)


Aedades on levinud ümaralehine tselaster (C. orbiculatus), kellel on kenad saagja servaga läkivrohelised nahkjad lehed. Rohekasvalkjad õisikud on üsnagi tagasihoidlikud, küll aga on viljad silmapaistavalt ilusad punased, kuid mürgised. Sügisel on tselaster kaunilt kuldkollane. Kasvukoha osas pole eriti nõudlik, kasvab ja õitseb isegi liivasel mullal, kuigi kõige paremini tunneb end tõenäoliselt parasniiskes viljakas aiamullas. Väga savisesse mulda võiks siiski segada veidi liiva, et parandada pinnase õhuvahetust ja tagada vee äravool.

Väga levinud on meie aedades harilik metsviinapuu (Parthenocissus quinquefolia), kes on äärmiselt pilkupüüdev sügisel oma punaseks värvunud lehestikuga, lisaks on ta äärmisel vähenõudlik ja kasvab praktiliselt igal mullal. Heades tingimustes edeneb kiiresti ja võib peagi katta suuri pindu ja terveid majaseinu, mistõttu kasutatakse teda palju seinte varjamiseks. Tõsi, arvestada tuleb, et lopsaka lehestiku taha tekib niiske ja varjuline mikrokliima, mis võib majale kahjulikult mõjuda. Harvad pole juhud, kus metsviinapuu eemaldamisega eemaldub ka maja krohvikiht, sest taim kinnitub seina külge spetsiaalsete kinnitusorganite ehk haustoritega. Suure raske lehestiku ülalhoidmiseks peavadki kinnitused väga tugevad olema, tänu neile suudab metsviinapuu ronida üles ka mitmekorruselise kortermaja välisseina pidi. Mõistlik oleks talle toeks ehitada armatuurvõrgust, puidust või trossidest sõrestik, mis hoiab seina ja taime vahel 10–20 cm õhuvahet, siis jäävad alles nii maja kui ka taim. Metsviinapuu kasvatamine ja paljundamine on ülimalt lihtne ning peaaegu iga pistik ka juurdub. Sügisel tulevad metsviinapuule külge sinkjasmustad pisikesed viljad, mis meeldivad lindudele. Miinuseks on aga kevadine hiline lehtimine ja varasügisene raagujäämine.

Kolmetipuline metsviinapuu (Priit Grepp)

Kolmetipuline metsviinapuu (Parthenocissus tricuspidata) on vägeva kasvu ja läikiva lehestikuga liaan, kuid suhteliselt külmahell. Seepärast on kindlam kasvatada teda rannikul ja saartel, kus mere lähedus soojemad talved tagab. Samas kompenseerib tema karmiin­punane sügisvärvus kõik kasvatamise vaevad. Üks suuremaid isendeid, mida tean, kasvab Tallinnas Kloostrimetsa puukoolis.

Harilik humal (Priit Grepp)

Meie vanadest mõisa- ja taluaedadest tuntud harilik humal (Humulus lupulus) aga käitub kui müütiline lind fööniks – igal talvel kaob, ent igal kevadel alustab taas otsast. Sellest hoolimata on ta kasvukiiruselt tõeline sprinter, suutes ülimalt lühikese ajaga kasvatada omale 5–7-meetrise maapealse osa, mis talle toeks pandud toki ümber osavalt väändub. Lehed on karedad ja kuni seitsme hõlmaga. Humalat on kasvatatud ikka tarbe pärast, sest tema viha maitsega käbidest pruulitakse kesvamärjukest, aga tänapäeval on ta taas moodi läinud kui vertikaalpindade katja.
Käbide tekkeks vajab ta aga kaaslast – kahekojalise taimena ta üksi viljastuda ei suuda. Efektsed õisikud on kreemikas­valged, isased pikad ja hõredad, emased lühikesed. Viljadeks on toredad helerohelised krabisevad „käbid“, botaaniliselt on hoopis pähklikesed. Viljad kogutakse enne nende kollaseks muutumist.
Harilik humal kasvab nii päikese käes kui ka poolvarjus. Eelistab kohta, kus juured on kuuma päikese eest kaitstud ja muld piisavalt niiske. Kiireks kasvuks vajab viljakat pinnast, kuivematel liivmuldadel jääb kiratsema. Juured on pikad ja tungivad väga sügavale. Humalal on ka sorte – ’Aurea’ on ilusa rohekaskollase lehestikuga ja tunduvalt nõrgema kasvuga, ’Variegata’ aga kirjuleheline.

Roniv hortensia (pixabay.com)

Roniv hortensia (Hydrangea anomala) suudab kasvada nii varjus kui päikeses. Vanemaks saades hakkab õitsema juba juuni teisest pooles või juulis, kuid teeb seda rikkalikumalt päikeselisel kasvukohal. Varjus jääb õitsemine kesiseks. Kasvamahakkamine võtab aega, sest ta kohaneb pikaldaselt, kuid see-eest põhjalikult. Armastab olla juuripidi jahedas niiskes mullas, mis peaks olema parajalt happeline. Ladinakeelne Hydrangea viitab suurele veevajadusele, sestap tuleb talle kuivemas kasvukohas tagada korralik kastmine.
Roniv hortensia võib kasvada väga kõrgeks, isegi 8–10 meetrini. Istutada tuleks ta kohe õigesse kasvukohta, sest hilisem ümberkolimine ei pruugi õnnestuda. Nimelt kinnitub taim seinale nii tugevalt, et tervena teda sealt eemaldada ei õnnestu (kui, siis koos laudise või krohviga) ning ta puruneb juppideks. Sobib hästi kasvatamiseks puutüvedel, kus edasiliikumisega tuleb kenasti ise toime.

Hiina sinivihm (pixabay.com)

Hiina sinivihm (Wisteria sinensis) on Eesti aiandites müügil olnud juba hea paarkümmend aastat, ent üldjuhul tema kasvatamine meie tingimustes ebaõnnestub. Allakirjutanu aias elas ta varjulises majanurgas viis-kuus aastat, kuni ühel kevadel enam ei tärganudki. Kuigi Inglismaal ja mujal nähtud võimsat, käsivarrejämeduste varte ja rikkaliku õitsemisega vaatepildist siinmail (veel) unistada ei tasu, mainin ta ometigi ära, sest näiteks tänavu saab Eestis talvitunud ja ilusat õitsvat sinivihma imetleda Tallinna loomaaia troopikamaja lõunaseinal. Tasub vaatamist ja kes teab, mis kliima soojenedes veel tulevikus juhtuda võib.

Südajas aktiniidiat (Priit Grepp)

Südajas aktiniidiat (Actinidia kolomikta) teatakse ka kui põhjamaa kiivit, sest päris kiivitaim meie oludes avamaal ei kasva. Südaja aktiniidia õied on väikesed ja valged, viljad ehk pisikesed siledad rohelised kiivikesed on äärmiselt meeldiva maitsega, ent pudenevad valmides kiiresti. Seetõttu laotavad paljud kasvatajad viljade valmides maapinnale lina või katteloori, et väärtuslik vili mullaseks ei saaks. See on oluline, kuna mullapinnal omandab vili ka ise mullamaitse. Viljad sobivad söömiseks toorelt või toormoosiks tehtuna, neis on palju C-vitamiini.
Südajas aktiniidia on kaunis roni­taim – suve esimesel poolel on osa tema lehtedest valkjashõbedase jumega, ent aegamisi muutuvad punakasroosaks. Sobib kasvatamiseks ka tugeval võrestikul (taimed istutada paarimeetrise vahega) või suurte puude peal. Kasvukiirusega just ei hiilga, muld peaks olema viljakas ja piisavalt niiske, et rahuldada taime veevajadust. Kasvukohaks päikeseline või poolvarjuline paik.
Kassidel on aktiniidiaga aga omapärane lähedussuhe, mistõttu tuleks noori taimi nende eest näiteks peene traatvõrguga kaitsta, vastasel korral närivad kassid taimevarred puruks. Kindlasti peab teadma ka seda, et aktiniidiat ei tohi kevadel lõigata, muidu ei pruugi mahlajooks lakata. Pigem käsitseda teda nagu viinapuud või lõigata üksnes äärmisel vajadusel jaanipäeva paiku. Südajast aktiniidiast on aretatud mitmeid sorte.

Suurelehine tobiväät (Priit Grepp)

Suurelehine tobiväät (Aristolochia macrophylla) on oma troopilises lopsakuses väga uhke taim, kes suudab katta võrestikud, lehtlad, seinad, temast saab moodustada haljaspiirdeid ja efektseid väravakaari. Vajab korralikku kindlat tuge, ka puutüved peavad vastu pidama, sest taime kasvades lisandub hulk raskust. Kasvab 5–7 meetri kõrguseks. Suur lehemass nõuab omajagu rammusat toitu, mistõttu armastab taim viljakat pinnast, kuid komposti lisamisel tuleb toime ka vaesema mullaga paikades. Suurte lehtede tõttu on aurustumine intensiivne, seega on hea kasvatada teda poolvarjus ja mitte väga tuulises kohas. Päikese käes tuleb tagada, et muld kunagi läbi ei kuivaks. Samas liigniiskust ja kõrget põhjavett ei talu.

Tobiväät on oma nime saanud omapäraste eksootilise välimusega õite järgi, mis jäävad enamasti suurte lehtede alla peitu ja meenutavad piibutobi.
Lisaks suurelehisele kasvatatakse Eestis ka mandžuuria tobivääti (A. manschuriensis), kes on suurelehisest kiirema ja veelgi võimsama kasvuga.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?