Tahad aeda roosivaipa? Vali hoolega sorti ning pea silmas neid istutamise tõdesid
Pinnakatte- ehk vaibandrooside populaarsus on meie aedades ja haljasaladel aasta-aastalt kasvanud. Pinnakatterooside all peetakse silmas laiuva kasvukujuga madalaid roose, mille mõnevõrra ehk väheldase õiesuuruse kompenseerib pikk rikkalik õitsemine.
See roosirühm on umbes 30-aastane ning paljud selle omadused on pärit läikivalt kibuvitsalt. Kasvukuju ja -kõrguse alusel jaotatakse need nelja rühma: madalad roomavad (kõrgusega 20-40 cm), kuhikjad, jõulised laiuvad ja kõrged kuhikjad (nn kaskaadroosid).
Populaarseim pinnakatteroosidest on kindlasti ’Aspirin’ (1997). Erinevalt paljudest teistest sortidest on tema roosakasvalged täidisõied vihmakindlad ega lähe mädanema. Hea talvekindlusega umbes poolemeetriseks kasvav roos, kellel on ka ilusad terved läikivad lehed.
Hästi on end meie kliimas tõestanud ka ’Palmengarten Frankfurt’ (1988), kellele on väljastatud ka haigus- ja talvekindlust tõestav ADR-sertifikaat. Tema tumedas lillakasroosas pooltäidetud õiekobaras on korraga kuni 25 õit ning taim kasvab 50-60 cm kõrguseks. Õitseb rikkalikult juunist septembrini.
Eesti tingimustes üks kõige vastupidavamaid pinnakatteroose on ’Bonica’ (1982). Tema heleroosad õied on küll väiksemapoolsed, kuid asetsevad suurtes õisikutes ning taim õitseb suve jooksul korduvalt ja rikkalikult. Laiuva kasvukujuga, saab kasutada nii üksiktaimena kui gruppides või kasvatada lausa õitsva hekina. Sobib kasvatamiseks ka amplites ja anumates.
Hinnatud kodumaine sort on magusalt lõhnav ’Lumivalgeke’ (1950). Lumivalged 2,5 cm läbimõõduga õied asetsevad tihedates õiekobarates, korraga võib taimel kasvada kuni 50 õit. Jõulise kasvuga taim talvitub hästi, kuid igaks juhuks võiks teda talvel ikka katta.
Väga silmapaistva õievärvusega on ’Gärtnerfreude’ (1999), kellel on pleekimiskindlad punakasroosad täidisõied ning hästi läikivad terved lehed. Sobib hästi kasvatamiseks ka konteinerites ja anumates. Talle on väljastatud ADR-sertifikaat, Eesti oludes talvitub keskmiselt, mistõttu on vajalik talvekate.
Pinnakatteroosil ’Heidetraum’ (1988) on särava roosa õietooniga pooltäidis- kuni täidisõied, mille erk värv vananedes veidi heledamaks pleegib. Tema õitsemine on nii rikkalik, et õitemeres lehti peaaegu ei paistagi, mistõttu kuulub sarja ’Flower Carpet’. Selle sarja roosid on vähese hooldusvajadusega ja väga vastupidavad õitsejad. Põõsas on laiuva ja lamanduva kasvukujuga.
’Aprikola’ (2000) õied on nimele vääriliselt puhkedes aprikoosivärvi kollakasoranžika tooniga, muutudes hiljem roosaks. Meeldivalt puuviljalõhnaliste õite läbimõõt on u 6 cm. Ilusa terve tumerohelise läikiva lehestikuga, kasvukõrguselt jääb 70 cm ligi. Haigustele ja meie talvedele üsna hästi vastupidav sort, ADR-sertifikaadiga. Talvekate siiski soovituslik.
Kuidas roosi istutada?
Väärisroosid pole omajuursed, vaid alusele poogitud või silmastatud. Pookekoht moodustab omamoodi paksendi ja see koht mängib roosisordi ellujäämises määravat rolli. Roos tuleb istutada nii, et pookekoht jääb maapinnast 4–10 cm sügavamale, lihtsamalt võttes ehk naise käelaba laiuse jagu. Vastasel korral ei aja taim uinuvatest pungadest uusi võrseid ning kannatab ta tema talvekindlus, sest roosile võib saatuslikuks saada juba 10–15 miinuskraadi.
Istutusauk tuleb teha suur ja korralik, sest roos jääb samale kasvukohale väga pikkadeks aastateks. See võiks olla taime kohta suurusega 50 x 50 x 50 cm. Kõige põhja pannakse korralik kiht vähemalt paar aastat laagerdunud kõdusõnnikut, mille võib juurde segada lehekõdu või komposti. Pealmine mullakiht võib olla kas spetsiaalne roosimuld, millele segada hulka (kuna roosimuld on üldjuhul turbapõhine) head mätta- või kompostmulla ja liiva segu.
Roosid on väga suure veetarbega taimed. Seetõttu on oluline ka istutamise aeg, sest rooside lehtedest vee aurustumise vähendamiseks tuleks nende mahapanekuks valida pilves ilm või õhtune aeg. Enne istutamist tuleb juurepall korralikult läbi kasta ja rooside toonust jälgida ka veel järgnevate nädalate jooksul pärast istutamist.