FOTOLUGU | Viis aastat unistamist taluhäärberist lõppes imelises mereäärses paradiisis

Piret Tali, 1. juuli 2020

Kui Katrin Virkus-Sule kümmekond aastat tagasi Pärnumaal ringi sõitis, otsis ta just taluhäärberit, et see korda teha. Pidi olema üksjagu fantaasiat, et linna lähedal Nurkal tuhmi värvi elamus ja kõrvalhoonetes häärberit näha, aga nüüd on 1890. aastal rajatud Nurka talu Piirumis saanud uue hingamise.

„Kohe, kui see kuulutus üles tuli, sõitsin vaatama ja järgmisel päeval ostsin ära – enne olin viis aastat õiget kohta otsinud,” sõnab Katrin, kellel on ehitusinseneri paberid, kuid kes juhatab Tallinnas reisibürood VIP Reisid. Taluotsingul vaatas ta ringi ka uhkete mulgi häärberitega Viljandimaal, aga enamik neist asus kuskil liiga üksildases paigas.

„Tänu kriisiajale olen sel kevadel vist ainult kaks korda Tallinnas käinud,” tunnistab Katrin „Mis reisibüroo pidamisest ikka praegu rääkida. Aga selle talu pidamine, isegi kui turismindusega tegeleda, nõuab ka muid sissetulekuallikaid. Eks ole seda tehtud plaaniga, et ükskord siin olla.”

Eakale taluhoonele ehitati juurde päikesepoolne veranda ja ruumikas tuulekoda ning valiti särtsakad värvitoonid. (Priit Grepp)


Katrin märgib, et üksi sellist asja ta vedanud poleks. „Minul võivad olla ükskõik kui head ideed, aga neile on mehelikku jõudu ja oskust juurde vaja,” sõnab ta. Nurkat veab Katrin koos Arvi Kääridega, kes tuli aastaid tagasi tallu ehitust juhatama ja jäigi. Seitsmele mehele jätkus tööd kuueks aastaks.
„Minu unistus oli just eesti stiilis taluhäärber, meie oma mööbli ja ajalooga asjadega – milleks seda antiiki mujalt kokku osta,” sõnab Katrin. Nii on siin oma koha leidnud tema perekonna vanavara Tallinnast ja Lihulast, kuid ka talust leitu ja renoveeritu, alates voodipäitsitest. Seintel on Lihula lillmustriga vaibad, kasutusse on võetud vanavanemate serviisid, tikitud linikud ja pianiino ning isegi omaaegne perekonna lihakarni silt Lihulast.

Seinu remontides välja tulnud maalingud said erksamad värvid kui varem nii sinises kui kollases toas. Perenaine armastab vana uhket mööblit ja lasi tigudiivani komplekti eeskujulikult restaureerida. (Priit Grepp)
Rohkelt valgust – just sellest oli vanas majas puudus. Seega tuli uhketele kambritele värviliste klaasruutudega veranda juurde ehitada. (Priit Grepp)


„Meil oli siin kaks kunstnikuhingega ehitajat, kes palju vanavara sisustuses ära kasutasid,” ütleb Katrin. Vanadest vankri­ratastest said trepipiirded, aidaustest saunaköögi sahtlite ­materjal, kaheksast kalakorvist koolituskeskuse lambid, suuskadest valgustid, reejalastest trepikäsipuud, vanadest höövlitest salvrätihoidjad. Talust leitud tööriistu ja vanemaid tööpinke on kõiki ehituse jooksul kasutatud.

Õnneliku saatusega talu
Nurka, millest mereni on 600 meetrit ja mis jääb Luitemaa looduskaitsealale, oli omal ajal üks ümbruskonna rikkamaid talusid ja kuulus perekond Petersonile. Ühel pool paistis meri, teisal olid põllud ja kaheksa meetri võrra tõusev Luitemaa. Mereni viiv ala on nüüdseks rannakarjamaade ja lehmade kadumise tõttu võssa ja roogu kasvanud, kuid kohalikud talunikud on asunud karjamaid taastama. Kuna Katrin tegeleb orienteerumisega, hindab ta väga ümbruskonna loodust, looma- ja taimeriiki. Arvile meeldib oma kukeseenekohad läbi käia ja Katrin on sügiseti teinud puraviku-carpaccio-koolitusi. Kõigest, mis aias ja metsas kasvab, tehakse talus hoidiseid, idee on kasutada võimalikult palju kohalikku ja värsket.

Üks talu kahest köögist on ajalooline, teine seevastu ülimalt kaasaegne ning tänu terrassile sai ka valgust juurde. (Priit Grepp)
Köögikappide esiuste laastupõimes materjal on pärit Pärnust Kallekorvidest. (Priit Grepp)


”Räägiti, et peremehel oli paadikanal, mis talu juurest otse mereni välja viis,” sõnab perenaine. Erikujulised anumad annavad tunnistust, et veeti piiritust. „Keeluajal tulnud Poola laevad Pärnu lahte ja sealt toodi pimeduse varjus piiritus kiirpaadiga maale ja müüdi maha.”
Uhke talu saatus oli üsna õnnelik – kedagi Siberisse ei viidud ja pererahvas jäi oma majja elama. Suurde talli, kus praegu on koolituskeskus, toodi kokku kolhoosi hobused, keda pere siis hooldas.
„Kaks perepoega olla küll paadiga välismaale põgenenud,” teab Katrin, kes on üritanud talu lugu tükkhaaval kokku koguda. „Räägiti, et teel pakuti neile veel sooja piima kaasa.” Pere olnud selle aja kohta haritud, töökas, puhas, ent väga kokkuhoidlik – paigale pandud paik peale. Uuel ajal müüdi talu maha ja seal elas erinevat rahvast, kuni koerakasvatajateni välja. Õnneks olid katused korralikud ja nii püsisid hooned hästi.
„Alustasime renoveerimist saunast, kust me ehituse ajal ise sees elasime,” sõnab Katrin. Saun on ühendatud laudahoonega. Peahoone, mis oli rehetare, oli juba varasemalt saanud päikesepoolsesse külge kaks suurt kambrit juurde. Sinna otsa plaanis perenaine valgusküllase veranda, mida talul algselt ei olnud. „No mulle tundus, et see on just puudu,” ütleb Katrin.
Heinaküünist sai peo- ja konverentsisaal, reheahi lammutati välja, köök muudeti avaramaks ja sealt tehti uks õue. Pärnu Kallekorvidest tellis perenaine köögikappidele laastupunutisest uksed.
Põhiline moodne köök on ikkagi kõrvalhoones, kus laud ja kõrged toolid on külalistele tõeliseks meelispaigaks. Köök on talu süda ja nii ka Nurksel. ”Nüüdse aja nõuetele vastavalt saab ainult seal süüa teha,” sõnab pererahvas.
„Kuna vanades majades on vähe valgust, lisasin senise peasissepääsu väikese tuulekoja asemele suurema verandalaadse sissepääsu – värviliste vitraažruutudega,” kirjeldab Katrin. Talul on uhke viie astmega graniittrepp, mis seetõttu pidi nihkuma hoovi suunas. „Alul küll öeldi, et ei saa, pole võimalik, aga selgus, et ikkagi saab,” ütleb Katrin.

Lisaks Katrini pere vanale pianiinole toodi tallu ka üks päevi näinud tiibklaver, mis kõrges eas leidis kasutust lauana. (Priit Grepp)


Lipuvarda ja kaevu ümber paiknevadki nelinurkselt kõik kuus taluhoonet – aidad, saun, tallid. Ja tõeline taluhäärber värskelt tõrvatud laastukatuse, õues vanade talulillede, põlispuude ja pääsupesadega. Lisaks veel imposantne kivist maakelder. Nii sauna kui keldri maakividest seinad tuli uuesti üles laduda.
„Just need aidad on minu jaoks kõige suurema muutuse läbi teinud,” ütleb Arvi. Soojal ajal saab neis ka ööbida. Ühel aidal on aastaarv 1893 ja sees kiri, et „Välbast siia veetud 1929. aastal“, ilmselt koos pruudi kaasavaraga. „Enamikus kohtades oleks need väikesed aidad ilmselt lihtsalt ümber lükatud.” Kuna tegu on looduskaitsealaga, siis juurdeehitisi teha ei tohi, seega on olemasolevaid hooneid hoitud ja renoveeritud.
„Eks nüüd sisustame omale ka mõne ruumi, muidu matkame külaliste tulles enda kraamiga ühest majast teise,” loodab Katrin. Üks ait on maast laeni täis vanavara, mis pole omale veel kohta leidnud. „Juba eri ajastute hälle on meil seitse,” muigab Katrin, kes armastab vanavaralaatadel ja -poodides käia ega väsi imestamast, kuidas ikka veel kuure ja pööninguid prügimäele tühjendatakse.

Korralikult taastatud talukirstud sobituvad nii maalingute, romantiliste tekstiilide kui ka linlikuma vanamööbliga. (Priit Grepp)
Sobiv magamistoakomplekt leiti Tallinnast, aga selle elevandiluu tooni värvkatet taastada ei õnnestunud. (Priit Grepp)
Ajalooliselt taluhäärberil teist korrust ei olnud, aga nüüd on – modernsem ja sada aastat nooremas stiilis kui alumine. Sauna ja vanniga valge sviit. (Priit Grepp)

Kreekapärane värv
Kuna Katrin on pool maailma läbi sõitnud, ongi tema sisekujundusalase inspiratsiooni allikateks just reisid. Oma reisikorraldajakarjääri jooksul on ta viibinud tuhandetes hotellides. Viimati käisid nad Arviga Paraguays ja mujal Lõuna-Ameerikas inspiratsiooni ammutamas. Katrini teadmised hotellidest ja erinevaist teenusest on tähelepanuväärsed ja võimaldanud luua eesti stiilis talu, kus lisaks tema oma unistustele täituvad ka teiste omad. Nii on mitmeid aastaid tuldud siia perekonniti jõule tähistama või leitud siit pulmade pidamiseks romantikat.
„Kui fassaadile värvi valisin, olin just tulnud Kreekast ja mind paelusid sinised toonid koos helekollasega,” ütleb Katrin. Töömehed panid eri toonides sinised lauad seinale ja ütlesid, et eesti tallu ei sobi kohe mitte. Aga Katrin jäi oma soovile kindlaks ja nii saigi Nurka värvirõõmsa ilme. „Eks eri aegadel kujunesid need värvid ju ka sellest, mis saada oli,” muigab ta.
Hoone sai katuseaknad ja teise korruse, kus on sauna ja puitvanniga valge sviit, mida pruutpaarid armastavad. Lisaks kaks moodsamat magamistuba, millest üks kahel tasapinnal peretuba, kust läbi piiluakna näeb konverentsisaali. „Kui teist tuba tegime, siis tihased ründasid, tikkusid majja, nii saigi sinna tihastega tapeet,” sõnab Arvi. Sellele sekundeerib rootapeet.

Vana rehielamu katuse alt sellist sauna ja vanni leida on päris üllatav. (Priit Grepp)

Kahe korruse vahe sada aastat
”Esimese ja teise korruse vahe on ajaliselt üle saja aasta,” mui­gab Katrin. Esimesel korrusel on lisaks köögile, verandale ja konverentsiruumile veel neli tuba. Kaks väiksemat kambrit on ajaloolised magamiskambrid, teised kaks pigem elutoad või salongid.
„Siia tegime siseakna, sest vana ahi tuli välja lammutada ja endise soemüüri kohale jäi just selline auk,” ütleb Katrin. „Maja teine kahhelahi kütab seevastu suurepäraselt ja isegi talvel piisab, kui seda üle päeva kütta. Meil on üks vana meister, kes selle kahepoolse ja mitme siibriga ahju hingeelu tunneb.”
Esimeses suures kambris ripub kristalllühter. „Selle konksu otsa käisid muidu kalavõrgud, mida vanaperenaine parandas,” ütleb Katrin. „Eks siis elati ja tehti kõiki töid koos ühes ruumis.” Nüüd on ühest vanast tiibklaverist saanud salongi laud ja teine, Katrini perekonna varanduse hulka kuuluv pianiino, seisab seina ääres.

Südasuviseid sulneid meeleolusid häärberi verandalt rabarberikoogi ja ajaloolise kohviserviisiga. (Priit Grepp)
Romantilised paviljonid, võrkkiiged ja talu kuus hoonet moodustavad sisehoovis uhke ansambli. (Priit Grepp)
Saunamaja, kus elamu renoveerimise ajal elati, paikneb talli- ja laudahoone küljes. Nüüd on kompleksis koolituskeskus ja söögisaal. (Priit Grepp)


„Sellel pildil oleva kena noormehe isik ongi teadmata,” mainib Katrin. Palju vanavara on jõudnud nende juurde ka ringiga. Näiteks laeva kujutav klaaskast, mida keegi mäletas selles talus olnud olevat, toodi taas siia. Kuna siinsamas Heinastes asus merekool ja Kablis ehitati purjelaevu, pole ka midagi kummalist, et siin purjekate mudelid ringlesid.
„Ma tahtsin, et oleks just selline taluhäärberlik mööbel nagu tigudiivan ja sellega sobivad tugitoolid ja tumbad ning laud,” sõnab Katrin, kes on käinud ka renoveerimisteemalistel koolitustel.
Sinises toas ja klaveriga salongis on välja toodud ka seinamaalingud. „Katus oli just pealt maas, kui tuli vihm ja kahjustas neid,” sõnab Katrin. Uute, vanadelt kopeeritud maalingute värvid valiti heledamad ja kirkamad, üks Tartu meister tegi need valmis. Ja ühest käänulisest mustrist tuletati ka N-täht, mis sai talu logoks ja on põlledel kasutuses.
Sinine tuba on kõige kõrgema laega, sest siin on lage korduvalt ümber tehtud. „Selle magamistoamööbli komplekti leidsin kusagilt Tallinna kortermajast, kõva kassihais küljes, aga õiget elevandiluuvärvi sellel taastada ei saanud. Ühe kapi tegime puhtaks, kuid see oli nii suur vaev, et ülejäänud jäid endist värvi,” räägib Katrin. „Tapeete olen valinud pigem emotsioonist lähtuvalt ja ehituspoodidest, vähem peenetest butiikidest.” Iga tuba on eri ilmega ja kokku sobitatud asjad eri aegadest.
Muidu pole elul vigagi, kui kaevuvesi „vastu paneks“ ja internetil kiirust jätkuks. „Ma nägin Iklas müügil üht imelist kaptenimaja,” ohkab Katrin unistavalt. „Mõni võtab kassipoegi, teine käib vanu maju mööda ja vaatab, et mis neist saada võiks.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?