Maailma parima rabarbrikoogi retsept

Margit Kuus, 3. juuni 2020

Head asjad võtavad aega. Ainult muinasjutus viipavad haldjad graatsiliselt võlukepikesega ja ongi kõrvits muutunud tõllaks või prints konnaks.

Üleöö, tundub, saabuvad vaid pandeemiad ja kriisid, just nagu võluri sõrmenipsust lõpetasid ühel päeval lennukid lendamise ja lapsed jäid koduõppele. Kuigi, ka eriolukord Eestis ei juhtunud ju päris üleöö. Meil oli aega halvimaks valmistuda. Ja kõige hullemini ilmselt ei läinud. Harjumuspärase elu ülesehitamine samavõrd nõtke randmeliigutusega muidugi ei õnnestu. Näiteks Stenbocki maja otsustas liikumispiirangu Saaremaale juba 8. mail lõpetada, aga vanaemale bussipiletit ostes selgus, et bussiliin, mis vanaema kohale tooks, ei alusta liikumist enne 22. maid. Kui ei uju, ei sõida, ei sõua, üle lainete pärale ei jõua. Saaremaa külaplatsidel kõrguvad küll hiiglaslikud lõkkekuhjad, aga jaanipäeval suuri pidusid ei toimu ja harilikult juba jaanuaris ära broneeritud tantsubändid saavad üle aastakümnete ise ka suve pikimal ööl lähedastega koos aianurgas grillida ja lõkke ümber malevalaule ümiseda.  Ühel päikeselisel varasuvehommikul rabarbrikooki küpsetades tõdesin taas kord elavalt, et iga hea asi võtab aega, ja see ongi väga hea! Mul on läinud neli aastat, et saada korralikult saaki andev rabarbripeenar, mida on lust vaadata. Maailma parima rabarbrikoogi valmistamiseks on niisiis kõigepealt vaja maalappi, kuhu nad istutada. Siis tellid e-poest mõne kuningliku nimega rabarbrisordi seemned. Külvad need  potti, ootad pikisilmi idanemist, pikeerid, potistad, lased neil kasvuhoones kosuda. Istutad peenrasse. Uuel kevadel loodad, et mõni vast ikka elus on. Aga need esimesed varrekesed on pliiatspeenikesed, neist küll veel kooki ei saa. Ei tohi nii noort taime varte murdmisega kurnata ka. Nuumad neid, komposti ja hobusesõnnikuga. Tuleb uus kevad. Nüüd juba annab lootust? Aga talv oli lumeta ja kevad vihmata, rabarbrivarred on imelikult kuivad ja rabedad, mahlavaesed, maitsetud, ikka veel ei mingit kooki, ainult kisselliks kuidagimoodi. (Suve edenedes ja vihma abiga siiski saame maitsvamat saaki ka ning sügavkülma lähevad mõned kotid ka talveks). Hakkad juba lootust kaotama, tellid e-poest veel ühe rabarbrijuurika, mis peaks olema eriti vahva sort, mitte ainult punase koore, vaid üleni punase varrega, mis isegi moosi keetes peaks punast ligi hoidma... Ja siis lõpuks, kolmandal peenrakevadel ongi rabarbripõõsad nii mõnusasti kodunenud ja kosunud, et rõõmustavad sind imelise, mahlase, sihvaka ja särtsaka saagiga. Murrad süle varsi täis (noaga ei lõika, lihtsalt pöörad ja naksti, tuleb vars juurekaela küljest lahti). Rabarbrijäätis, rabarbrisorbett, rabarbrivahuvein, rabarbrimarmelaad, kadakasiirup rabarbriga, rabarbriäädikas, rabarbrimarinaadis lihad – mul on nii hea meel, et Eesti erinevad väiketootjad on taluaiakultuuri südikast südametemurdjast sama suures vaimustuses kui mina.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?